MARILYN JURMANI BLOGI | Rumiga mängimise asemel istun Facebookis ja loen, kuidas teised oma lastega mängivad (104)

Kõrvalt kuulates ongi väga armas ema ja tütre deit. Aga peale vaadates on tegemist tõelise mobiili ajastu emaga – ühe käega toidab oma last kartulisalatiga ja teise käega näpib vaheldumisi mobiili ja oma küüsi.

Ja ega ma ju ei teagi, miks ja mis seal lauas tegelikult toimub. See ei ole minu pere. Subjektiivselt kõrvalt vaadates ma arvan, et lapse ontliku käitumise järgi on tegemist suurepärase emaga. Võimalik, et oligi lihtsalt korraks vaja ruttu teha mobiilis mingeid toiminguid. Tuletan endale meelde, et mis see siis nii väga teistmoodi on, kui ma jalutan magava Rumiga ja samal ajal tšätin telefonis Jannoga. Vabalt võin komistada ja Rumile otsa lennata. Või see kord, kui ma imetamise ajal telefoni skrollisin ja Rumi läbi une käega telefonile virutas, mille tagajärjel mobiil talle pähe lendas ja loomulikult ta nuttes üles ärkas. Mõelda, kui väike pea tal ju on. Ja kui suured on telefonid – põhimõtteliselt nagu telliskivi oleks läbi une pähe kukkunud. Kohutav ema! Olen?

Aga kõrvallauast halvustavalt vaadata on ometigi ju nii lihtne. Tüdruk piilub mu poole ja ma tunnen ennast peaaegu et süüdi, et olen taas üks täiskasvanu, kes istub arvutis. Ma tahaksin olla teistsugune ema. Ma tahaksin loota, et minu ja Rumi kohtingud saavad olema täis sügavaid silmavaateid ja põnevaid jutte.

Aga mis maailm see on ... Ma tunnen vahel, et ma ei oska siin maailmas orienteeruda. Selle asemel, et Rumiga mängida, istun Facebookis emme-foorumites ja loen, kuidas teised oma lastega mängivad.

Võib-olla see ongi uus ajastu, kui varem saadi kokku ja jutustati sõbrannadega omavahel, samal ajal, kui lapsed pidid vaikselt omaette mängima ja üleüldse võisid rääkida siis, kui kana pissis. Nüüd on sõbrannade asemel mobiiltelefonid ja sõbrannad on seal telefoni sees. Sellesama telefoni sees, mille kohta me lastele õpetame, et see on emme oma, seda ei tohi, päh-päh. Lastele, kes õpivad jäljendades ja ainus asi, mida nad emmet ja issit tegemas näevad, on telefonis "töötamine".

Lugesin Rumiga seda lahedat paksude lehekülgedega lasteraamatut ja jäin taas mõtlema, et mitu korda ta on kedagi üldse näinud raamatut lugemas, et tal üleüldse peaks tekkima huvi raamatu lugemise vastu. Jah, mina loen palju, aga viimasel ajal on enamus mu raamatuid ka elektroonilised, puha ilma keeratavate lehekülgedeta. Rumi vanavanaema loeb lehti arvutis, Rumi tädil on tunniplaan ja õppimine kirjas e-koolis, Rumi emme loeb raamatuid e-lugerist ja Rumi issi konkreetselt töötabki arvuti taga päevad läbi. Ja siis ma ütlen Rumile, et ei vaata telekat, ei vaata arvutit, ei võta emme mobiili…

Mis ma kõige sellega tahan öelda, et mul on tunne, et asjad lähevad käest ära, kui mingit strateegiat välja ei mõtle. Mulle meeldib mu mobiiliajastu ja mulle meeldib arvutiga kirjutada seda blogi, aga ma ei taha olla halb eeskuju oma tütrele. Mind kohe täitsa huvitab, mis on teie strateegiad oma laste mobiiliajastul kasvatamises?