Antti Tuuri „Igitee“: vaikitud leheküljed Soome ajaloos

Harva õnnestub kirjanikul avada üksikisiku saatuse kaudu inimese kaasaega ja selle olemust nii hästi nagu see on õnnestunud Pohjanmaalt Kauhavast pärit Antti Tuuril Kauhava talumehe Jussi Ketola inimlikuks jäämise loo kaudu.

Romaani tegevus algab 1930. aasta augustis Lääne-Soomes Ketola kodutalus, kust äärmusliku Lapua liikumise kohalikud aktivistid ta vägivalda kasutades öösel auto peale viivad. Vaid tosin aastat varem toimunud verisest ja raevukast, Soome valgete ja punaste vahel peetud kodusõjast on jäänud ühiskonda sügav ja lepitamatuna tunduv lõhe. Lapualaste meelest pole sõda enne lõppenud, kui viimane kui punane, olgu ta või sotsiaaldemokraadist rahvaesindaja nagu Ketola, on Soomest kadunud. Neid küüditatakse mööda Igaveseks ehk Igiteeks nimetatud trassi Soomest Venemaale, mõnedki tapetakse juba enne seda. Murdumatu vaimuga Ketola ei jää kuuli ootama, vaid pageb küüditajate küüsist üle Vene piiri. Kaasmaalaste küüditamise lugu on Soomes olnud nende ajaloo väheräägitud teema.

Teine traagiline lugu romaanis on Stalini nimel 1920. aastate lõpu poole Ameerikast, Kanadast ja ka Soomest töörahva paradiisi ehitama kutsutud inimeste, peamiselt soomlaste, saatusest. Neid, kes koos vara ja põllutöömasinatega Karjala kolkasse ümber asusid, oli üllatavalt palju – üle 17 000.

Üle piiri pagenud Jussi Ketola kohta teatasid Vene julgeolekuorganid Soome, et ta on surnud, ning suunasid mehe Jussi Kari nime all Nõukogude Karjala keskuse Petroskoi lähistel asutatud Ameerika soomlaste kolhoosi tegemistel silma peal hoidma. Uusasukate käsi käis aastaid päris hästi: maa oli viljakas, riigimaksud polnud tapvalt kõrged ning ühistöö sujus luterliku töökultuuri ja entusiasmi toel hästi. Hoolimata julgeoleku nuhkimisest. Aga ajad muutusid.

1936. aasta paiku algas suurpuhastus kõikjal üle Nõukogude Venemaa. Üha rohkem räägiti massilistest mahalaskmistest. Asunikud ei tahtnud lugusid eriti uskuda, nii suur oli nende sinisilmne usaldus uue kodumaa vastu Ja paradiisliku kolhoosi Hõbe viimane suvi mööduski pea hirmuta. Siis ühel ööl tulid autod järele. Kommunistlikust paradiisist sai nõukogude põrgu.

Nüüd ajalugu teab, ehkki Nõukogude Liiduga naabriks olemise ajal sellest Soomes palju ei räägitud: Karjala metsadesse maeti enamik sotsialismiuskujaid, vähemalt 11 000, kaugelt rohkem, kui punaseid Soome verises kodusõjas hukka sai.

„Igitee“ senitundmatud lood paljastavad inimloomuse kohta kaht asja. Esiteks, kui anda karistamatuse võimalus, hakkavad nii mõnedki oma vastumeelseid naabreid küüditama, nagu näitab romaani esimeses kolmandikus kajastatud labane vägivald. Ja teiseks, iga progressiivne idee pöördub veresaunaks, kui seda hakata vägisi, inimestest hoolimata ellu viima. Utoopia muutub veriseks inimvaenulikuks diktatuuriks, nagu see oli nõukogude süsteemi näitel näha. Oleme näinud seda ajaloos, näeme tänases päevas, samuti igapäevastes uudistes.

Antti Tuuri, mille poolest on „Igitee“ lood tänapäeval aktuaalsed?

Sellised lood, millest on kaua vaikitud, kõnelevad küll minevikust, kuid samas meie praegusest maailmast. Selline pöörane lugu, nagu „Igitees“ kirjeldatud, on romaani väärt. Ja ka filmi.

Romaan ja film on erinevad teosed. Romaan kunstižanrina on nii peenekoeline, et sellesse saab kirjanik mahutada kõik, mida teab. Ja ka liikuda ajas, kirjutada üht-teist oma eetikast ja filosoofiast. Aga filmi ajamõõt on kaks tundi, sinna peab lugu ära mahtuma. Film on rohkem tundekunst ning emotsionaalse pinge hoidmine on režissöör Antti-Jussi Annilal hästi õnnestunud.

Kuidas see lugu üles leiti?

1980. aastal intervjueerisin meest, kelle isa oli Lapua liikumine viinud Kauhavalt Venemaale. Teadsin seda lugu 30 aastat ja siis sai sellest lähtepunkt romaani jaoks. Olin jõudnud 30 aastaga kirjutada hulga romaane soomlaste rändest Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Sellega seoses sain tuttavaks Torontos Yorki ülikoolis professor Varpu Lindströmiga, kelle töörühm oli uurinud Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest Venemaale siirdunud soomlasi ja nende lugusid. Toimunu oli Soomes muidugi mingil määral teada, aga sellest on väga vähe räägitud. Ja kui need kaks dokumentaalset lugu põimusid üheks elulooromaaniks, siis olin küll kuni viimase lauseni oma tööga, mis oli kestnud kokku 30 aastat, rahul.

Paljusid detaile olin 30 aasta jooksul kuulnud, näinud või nende kohta lugenud ning leidsin enda arust väga hea lõpu raamatule, kus Jussi Ketola küsib pärast eemalolekuaastaid koju jõudnuna oma naiselt: kuidas me edasi elame? Ja abikaasa vastab: jätkame sealt, kuhu olime jäänud. Seda lauset olin kuulnud raadiosaatest, kus usutleti vana Pohjanmaa taluperenaist, kelle mees oli olnud aastakümneid Ameerikas ja Kanadas raha teenimas.

Üks tollal pääsenud lastest, Vieno Zlobina, kes avaldas hiljuti oma elust raamatu, on praegugi elus, ta on ligi 100-aastane. Tema lugu lastekodusse sattumisest on see, mis moodustab filmile raami. Temaga käisime koos filmi režissööriga Otepääl kohtumas. Ta on minu raamatut lugenud ja nüüd nägi ka filmi. See oli väga huvitav kohtumine. Kui ma raamatut kirjutasin, polnud Vieno raamat veel ilmunud, aga osutub, et minu raamatus on tegelikult juhtunuga mitmeid üllatavaid kokkulangemisi.

Miks ei filmitud Karjalas?

Lugu filmiti tervenisti Eestis, sest produtsendid leidsid, et Karjalas, kus toonasest kolhoosist on kõik jäljed kadunud, puuduvad nii suure filmigrupi toitmiseks ja logistikaks vajalikud võimalused. Kolhoos Hõbe ehitati Varangule kaasaegsete, kolhoosis Kiir käinud Saksa kunstniku Vogeleri maalide järgi ja oli tegelikkusega väga sarnane.

Kas praeguseks on Soomel ikka veel valge ajalugu ja punane ajalugu?

Eks ajalugu ole ikka üks, aga kui räägin inimestega mitmel pool Soomes, siis nimetatakse kodusõda mitmel moel. Pohjanmaal on tegu vabadussõjaga, Helsingis öeldakse, et oli kodusõda, mõnel pool, et punane mäss. Mälestused elavad. Minu peres ei juhtunud 1918. aastal midagi sellist, mis oleks jätnud traagilise jälje. Aga inimeste ajaloos, mitteametlikus ajaloos on hukatuid, valgete või punaste poolel langenuid, vangilaagreis nälga surnuid, need sündmused elavad ja omavad mõju siiani, olenevalt sellest, mida kogeti. Ise olen öelnud, et 1918. aasta sõda oli vabadussõda sinnamaani, kuni võeti relvad ära Vene vägedelt, seejärel muutus see kodusõjaks.

Kas Pohjanmaal on veel mõni lugu, mis on Pohjanmaalt pärit Antti Tuuril kirjutamata?

Palju lugusid on kirjutamata. Pohjanmaa hoiab mind kirjanikuna ametis.

Kas sõjalugusid on veel tulekul?

Kunagi ei saa öelda ei kunagi. Ei tea. Kirjutan just Soome väljarändajatest Rootsis. Üks raamat on valmis, teine pooleli.

Mida me võime „Igiteest“ õppida?

Armastan tsiteerida Lev Tolstoid: kirjanik pole õpetaja, kirjanik pole jutlustaja, kirjanik on otsija. Ja kui kirjaniku töö õnnestub, siis saab lugeja otsida koos kirjanikuga. Mingem koos otsima, inimlikkust.

* Raamat

Antti Tuuri

Igitee

tõlkinud Ants Paikre

kirjastus Varrak

336 lk

Tallinn 2017

*film

„Igitee“ (Soome, Rootsi, Eesti, 2017, 104 min)

Režissöör Antti-Jussi Annila

Stsenaristid Antti Tuuri, Aku Louhimies ja Antti-Jussi Annila.

Peaosas Tommi Korpela

Soome vabariigi 100. aastapäevale pühendatud film on üles võetud ja monteeritud Eestis, seal esineb mitmeid Eesti näitlejaid (Hendrik Toompere, Hendrik Toompere jr, Nero Urke, Raimo Pass, Indrek Taalmaa, Harriet Toompere jt. Praeguseks lahkunud Lembit Ulfsakile jäi roll viimaseks).

Antti Tuuri (sündinud 1. oktoobril 1944 Kauhavas) on hariduselt insener. On kirjanikuna tuntuks saanud Lõuna-Pohjanmaad kirjeldavate teostega. Ta on kirjutanud üle 70 teose, lisaks romaanidele filmikäsikirju, kuuldemänge, libretosid, elulugusid ja ajaloolisi ülevaateid. Tema teoseid on ilmunud veerandsajas keeles, sh paljud eesti keeles.

Antti Tuuri on pälvinud 1985. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna, 1997. aastal Finlandia auhinna ja aastal 2009 Aleksis Kivi auhinna.