„Kui vanapaganad meie maailmast kaovad, on lõpp käes!“

Ehtne vanapagan, imesid korda saatev müstiline kaarnakivi, nähtamatud, kuid ülekohtust räsitud kättemaksuhimulised metsavennad, ühe käega miilitsaleitnant, pimedalt stalinlikku tulevikku uskuv nooruk, Stalini vaim ja tema portree... Kõik need tegelased astusid publiku ette reedel Pärnu Endla vastremonditud suure saali laval esietendunud Andrus Kivirähki näitemängus „Kaarnakivi perenaine“.

Kuidas sedavõrd eripalgeline tegelaskond üldse teatrilavale ära mahub? Aga mahub. Isegi miilitsaleitnant ja vanapagan seisavad kenasti kõrvuti. On see võimalik? Aga Andrus Kivirähkil on kõik jõudumööda. Ja veel nii võimsalt, et see kõik on ehe ja reaalne. Mitte mingi lastemäng, vaid meie kurb ja karm lähiminevik – 1950. aastad, kui teine küüditamislaine käis üle Eesti.