ÕL ARHIIV | TÕNU KARK 75! „Kui Kark ilmub lavale, läheb pilk tema peale!“ (11)

Teised kiidavad takka. Režissöör Peeter Simm täpsustab: „Kark nõuab fookuse endale, nii kinos kui ka teatrilaval. Mitte kaamera fookuse, vaid vaataja fookuse!“

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere tunnistab, et Kark monteerib end laval ise suurde plaani. Ja räägib selle illustreerimiseks järgmise loo.

„Ma ei taha konkreetset lavastust nimetada, aga Tõnu Kark on seal väga oluline tegelane,“ alustab Hendrik Toompere. „Vanema kooli näitlejana ta arvestab, et kui ta juba lavale tuleb, siis on tema staar ja peaosatäitja. Kargil on võime mõelda välja tohutul hulgal igasuguseid trikke ja osalahendusi ja nippe, mis tihtipeale ei lähe kokku nüüdisaegse teatrimudeliga, kus peaks tegema meeskonnatööd. Kark kipub ikka olema iseenda eest väljas.“

Mängib end ise fookusesse

Igatahes juhtus kord niimoodi, et ühel väljasõiduetendusel kolleegid äkki avastasid: Kark teeb laval sellisel hulgal nägusid, liigutusi ja vigureid, mida proovides ja vahepealsetes etendustes pole nähtud. Toompere ülearu ei täpsusta, aga tema vihjetest võib mõista, et Kark püüdis kaasnäitleja tõsise teksti ajal tähelepanu hoopis endale tõmmata.

„Tal on selleks omad nipid. Näiteks teeskleb, et tekst on meelest läinud, pidurdab sedasi lavastuse rütmilist kulgu, köhib, ja alles siis ütleb oma lause või teeb mingi asja – aga kohe jääb publiku silm talle peale. Eks ta karakter seda ka võimaldas. Teatris tekibki tihtipeale olukord, kus mingi roll areneb etenduste käigus nii palju, et seda tuleb korrigeerida,“ selgitab Toompere.

Pärast nimetatud külalisetendust korraldati koosolek, kus terve trupp heitis Kargile ette, mida kõike too vaataja tähelepanu meelitamiseks tegi – kui teised samal ajal oma tähtsat juttu rääkisid või muidu olulist nüanssi välja mängisid.

„Kark võttis siis lõpuks tekstiraamatu kätte ja hakkas neid tegevusi maha tõmbama. Viimaseid kogunes konkreetse etenduse kohta, mis võtab aega kaks tundi, vähemalt paarkümmend,“ meenutab Toompere. „Ta oli lõpuks nii solvunud – kuidas nüüd sedasi, talle tullakse niisuguse jutuga kaela ja tema peab kõik ära muutma –, et pani tekstiraamatu kinni ja ütles: „Olgu pealegi, ma jätan kõik need asjad ära. Eks me siis näe, kas üldse on veel mõni inimene, kes seda tükki vaatama tuleb, ja kelle pärast seda tükki vaadatakse!““

Toompere toonitab veel kord, et kui filmis monteerib režissöör näitleja suurde plaani, siis laval meeldib Kargile end vahel ise suurde plaani sättida – kuigi lavastaja silmis peaks samal ajal olema fookus hoopis mujal.

„Kutsuge kindral Põdder!“

Kark hoolib oma osast.

„Kui „Detsembrikuumust“ filmiti, jälgis ta tähelepanelikult, et tema kehastatud kindral Põdder loos ikka väärilise koha saaks,“ meenutab Lauri Vahtre. „ Miks mitte, mõtlesin stsenaristina. Kõik need asjad ju loksuvadki alles võtteplatsil ja lõpuks montaažilaual paika.

Kindral Põdder meeldis meile kõigile, nagu seegi, kuidas Kark teda mängis. Olin muide juba kirjutama hakates kindel, et just tema peab kindrali osas olema. Lõpuks mängis Kark ta nii ägedaks, et võttegrupil tekkis küsimus, kas filmi pealkirjaks ei peaks olema hoopis „Kutsuge kindral Põdder!““

Kark hoolib iseendast ja kolleegidest.

Režissöör Peeter Simm selgitab: „Kargi Tõnni kohta teavad kõik produtsendid ja tootjad, et ta on üks kõige tõsisemalt oma lepingulisi õigusi ja numbreid jälgiv näitleja Eestis üldse. Vahepeal kirtsutati selle peale nina, kusjuures seda tegid ka teised näitelajad – et miks ta peab nii palju saama! Aga nüüd, aastakümneid hiljem, võib kindlalt öelda, et Kark oli üks neid jäälõhkujaid, tänu kellele on välja kujunenud head ja õiglased tasud, mida praegu näitlejatele makstakse.“

Simm tunnistab, et Kark on täpne ja nõudlik iga detaili suhtes. Kostüümist veresooneni.

„Kui me tegime „Ameerika mägesid“, käis ta nurga taga hantlitega treenimas, et musklid oleksid punnis,“ muigab Simm.

Ning meenutab lõpuks üht lugu, kuidas tal õnnestus Kark tasuta tööle saada.

„Mõni aasta tagasi tegime Maria Avdjuškoga ühe filmi praktiliselt ilma rahata. See oli „Vereringe“, alla poole tunni pikk,“ jutustab Simm. „Ma siis rääkisin Kargiga, et teeme niisuguse loo ja ta ei uskunud oma kõrvu – temale tuleb keegi rääkima, et ta peab öösiti tasuta mängima. Paradoks on selles, et ta lõpuks mängis filmiprodutsenti väga ilusti ja väga lahedalt. Kusjuures juhtus veel teinegi ime. Olime talle valmis pannud jõuka filmiprodutsendi kostüümi, aga ta ise leidis riided, milles ta nägi välja üsna prükkari moodi. See oli taas ootamatu lahendus: Kark kihutas Land Roveris ringi, aga välja nägi nagu prükkar, ja oli produtsentide produtsent.“

Tõnu Kark ja Vargamäe Andres

Margus Mikomägi, teatrikriitik ja näitleja:

Viis aastat tagasi tuletasin seda meelde ja on silme ees tänagi. Kuidas Tõnu Kark mängis 2008. aastal Elmo Nüganeni vabaõhulavastuses Vargamäe Andrest. Klaaris tühjal väljal arveid Jumalaga. Palus ja sosistas, röökis ja needis teda omas alanduses. Mul on meeles nii, et Kargi suureks mängitud monoloogi ajal taevas muutus.

See oli seninähtutega võrreldes hoopis teistmoodi Andres.

„Minu Andres oli üks hull töörabaja, kes tegelikult ei hoolinud enda kõrval seisvatest inimestest. Üks paras Eesti jurakas,” ütles Kark selle osa kohta. „Mulle meeldis seda mängida. Teame ju, missugused võivad olla rügajad, kes ei hooli mitte millestki, peaasi kui saaks oma asja aetud. Nad ei tunne tulemusestki rõõmu. Andres oli seal kaunis morn. Hull, porine, kuri, paras kubjas ka. Lõppude lõpuks – mis tal vaesel üle jäigi, kui tal selline talu kaelas oli. Hakanuks väga õilmitsema, läinuks see käest ja vajunuks kokku. Kui ikka jääd väga Krõõta imetlema, siis võib kogu talu ära laguneda.”

Juurde käis jutt, kuidas talle meeldis too Elmo Nüganeni Vargamäe kontseptsioon ja see, et too lasi tal oma Andrese just selliseks teha.

Nii maalis Kark eestlaste tõe ja õiguse kivipilti oma nüansi juurde. Pearut mängis ses lavastuses alguses Aarne Üksküla, hiljem vend Feliks Kark.

Palju õnne, Tõnu, ja jätkugu sul lavastajaid, kes mitte ainult ei seo, vaid seovad ka lahti.

Lugu ilmus algselt Õhtulehe veebis 02.12.2017.