Seltsidaamid annavad üksikute vanaprouade elule särtsu juurde (39)

Viljandimaal Villa külas kahetoalises majakeses askeldatakse usinalt. Proua Heljol on teisipäeva pärastlõunal külas kaks seltsilist: Leili (67) ja Vally-Reet (42). Saabujaid tervitab õdus ahjusoojus ning kaunilt kaetud laual lõhnavad perenaise küpsetatud porgandipirukad ja õunakook. Heljo on 16 aastat elanud üksinda, mistõttu hindab ta hetki külaliste seltsis väga. „Kui mul mees ära kadus, siis kartsin nõnda hirmsasti, et õhtul magama heites panin väikese matkakirve voodi kõrvale lauale. Kui mõni röövel oleks uksest sisse tulnud, ma oleks kohe andnud nii et...“

Üksindus maitseb eriti kibedalt, sest Heljo elas omal ajal selles kahetoalises majakeses koos mehe, ämma-äia ja kahe lapsega. Seltsiline Vally-Reet (42) leiab, et Heljolt õpitav elukogemus on kuldaväärt. „Üks asi on situatsioon, milles ta on olnud, aga mida kõike ta on sellest õppinud ja kuidas ta on osanud olukorda lahendada... Minu jaoks on üllatav, kuidas nad said siin pisikeses majakeses suure perega hakkama,“ räägib Vally-Reet.

Heljo aga armastab, kui tema ümber on palju kalleid inimesi. „Mul on kaks last, kaks lapselast ja viis lapselapselast,“ sõnab ta uhkelt. Seltsiline Leili naljatleb, et pisipere kohapealt jääb Heljo talle siiski alla: „Mul on neli last ja kaheksa lapselast! Jõuludeks annab neile ikka kingitusi heegeldada!“

Üksindusele vaatamata elurõõmus

Heljo majake asub Pariisi erihoolduskeskuse kõrval. „Vahel käib üks tegelane siit akna tagant mööda ja hõikab, et „Heljo, tee kohvi“. Suviti on ka suvenaaber siin, aga talvel ei ole mitte kedagi,“ nendib vanaproua. Seltsilistega lävib Heljo alates selle aasta sügisest, kui eakate üksinduse peletamiseks loodi Mustlasse seltsiliste grupp. Oma eakaalastest prouadele käib Heljo ka ise seltsiliseks.  

Üksi olles on Heljol suur suhtlemisvaegus. Olgugi et maamajapidamises tegevust jagub. Päevad algavad vanaproual kella kuue paiku hommikul, sest uni läheb ära. „Vett on vaja õuest sisse tuua, ahjupuudel kuuris järel käia. Ühe ahjutäie jaoks käin kuuris kolm korda. Siis on vaja pliidipuid tuua. Lume saabudes tuleb sisse ajada neli teerada: kempsu ja kuuri juurde, hoovist välja tee äärde ja kraavi juurde, kuhu ma solgi viin,“ jutustab vanaproua reipalt. Tegusad päevad lõpetab Heljo televiisori ees, vaadates krimifilme ja reisisaateid.

Maal jagub tööd igal aastaajal. „Sügisel oli see hirmus leheriisumine. Oh sa taevamanna! Siin on ju ümberringi reas tammed ja noored vahtrad. Noh ja siis tuleb veel labidaga maad kaevata. Sel aastal oli mul neli vagu kartulit – sellega saan talve läbi. Siis kasvavad veel peedid, porgandid, küüslaugud, sibulad, herned, oad,“ ei taha aiasaaduste loetelu lõppeda.

Seltsilised kuulavad Heljo juttu süvenenult. Vally-Reet tõdeb: „See sind noorena hoiabki.“ Leili lisab: „Tahaks ka nii virk olla.“

Jututeemasid poliitikast seebiooperini

Kui maal on seltsilised, siis linnas seltsidaamid. Heljo maakodust ligi 30 kilomeetri kaugusel Viljandis veedab 91aastane Maimu oma hubases majakeses aega seltsidaam Reedaga (69). „Rääkisime just sellest Türgi filmist. Mis see pealkiri oligi nüüd! Iga päev kell 18 algab. Noh see... “Osake minust“!“ ei tule Maimule kohe lemmikseriaali nimi pähe. Peale seebiseriaalide arutavad Maimu ja Reet tõsisematelgi teemadel, nagu poliitika ja olukord Viljandi hooldekodudes.

Maimu on Viljandis elanud kogu elu. Üksinda jäi ta 14 aastat tagasi. „Ei ole uuesti abiellunud jah,“ mõtiskleb ta. Reet lõõbib: „Aga on ju veel võimalus.“ Järgneb vali naer. Maimu tõdeb: „Eks jah, armastus tulebki äkki. Reet Linna ju ka rääkis televiisoris, et armastust ei tohi põlata – 90aastaselt võib ka veel see õige inimene kõrvale tekkida.“

Seltsidaamindus on Maimu jaoks uus maailm: Reet käib tema juures alates septembrist. „Enne oli mul üks sõbranna, kellega koos jalutamas käisime. Ta murdis aga jalaluu ja nüüd enam eriti väljas ei käi. Aga mina ei saa toas olla! Kui ma laisaks muutun ja tuppa jään, siis tean, et jäängi sinna. Kui Reeta parasjagu pole, käin üksi jalutamas, aga siis ei julge enda tänavast kaugemale minna,“ arutleb Maimu, et liikumine on hea tervise saladus.

Tugevat vaimu ei murra miski

Peale selle, et Maimu käib koos seltsidaamiga kolm-neli korda nädalas tunniajasel jalutuskäigul ja juurdleb maailmaasjade üle, kuulub ta mitmesse pensionäride klubisse. „Käin näiteks vähihaigete kokkusaamistel, kus meile räägivad tohtrid Tartust ja teistest linnadest. Kui olin kopsakam ja värskem, käisime koos ka ekskursioonidel,“ kõneleb Maimu, kes on selle ränga haiguse läbi põdenud. Seda 14 aastat tagasi. „Mul on vasak rind ära lõigatud. Aga ma mäletan, et mul oli õudselt tore tohter. Noor mees! Saime õigel ajal jaole, muidu ma poleks nii kaua elanud.“

Tihti vestleb Maimu telefonis ka tütre ja sõbrannadega. „Tütar helistab ikka igal õhtul,“ ütleb vanaproua naeratades. Maimul on veelgi seltsilisi: raskemate kodutöödega aitab teda naabrimees Enn. „Enn on mul üks hea sõber. Väga hea südamega poiss!“ Maimu sisustab aega ka hommikukohvi nautides, ajalehti lugedes ja ristsõnu lahendades. Seda ilma prillideta! „Alles ükspäev käisin silmaarstil ja ta ütles, et prille pole mulle küll vaja.“ 

Seltsidaam Reet iseloomustab Maimut kui tugeva vaimuga kuraasikat linnaprouat. „Tal on konkreetne jutt ja arvamine. Ma jään 20 aastat nooremana talle oma arusaamadega alla,“ ütleb Reet. Maimu näitab nimetissõrmega oimukohta ja itsitab: „Ma õnneks ei ole veel uhhuuks läinud jah.“ Maimu kiidab omakorda Reeta: „Seltsidaam on mul väga meeldiv.“ 

Ka Reet pole eluraskustest pääsenud. Alles maikuus sai ta insuldi, kuid vedas elu pärast seda kiiresti järjele tagasi. „Ma olen 14 aastat hooldajana töötanud, aga kuna olen 70 saamas, siis hakkab see töö üle jõu käima. See töö on ränkraske,“ nendib Reet. Ent vaatamata terviseprobleemidele ei taha ka Reet mingil juhul tubaseks jääda.

„Märtsis räägiti meile tööl kodukäijatest ja mõtlesin kohe, et lähen ka kodukäijaks,“ naerab Reet, nimetades selliselt seltsidaami ametit. Maimul on aga seltsidaami kohta teine sünonüüm: „Mina ütlen ikka, et majasõber.“

Kes sobib seltsidaamiks?

Viljandis tegutseb 12 seltsidaami, kellest igaüks käib külas ühel kuni kolmel eakal. Seltsidaamide koordinaator Epp Johani tõdeb, et nõudlus ületab pakkumise – vabatahtlikke oleks juurde vaja, sest üksijäänuid on Viljandis palju. Seltsidaamiks sobib inimene, kes tunneb endas jõudu teisi motiveerida ja innustada. Oluline on kuulamisoskus, empaatiavõime ja positiivne ellusuhtumine. Seltsidaami teenus sisaldab raamatu või perioodika ettelugemist, jutuajamist, mängulist ajaviidet, koos poes käimist, jalutuskäike ja abi ametiasutustes käimisel. Ka võib seltsidaam olla saatjaks kultuuriüritustel. Seltsidaamindusega saab ennetada üksindusest ja vähesest suhtlemisest tingitud vaegusi.

Johani ütleb, et seltsidaamide vastu tunnevad huvi eelkõige naisterahvad. „Vanahärrad on seltsidaamiga kohtumisel pigem häbelikud ja viskavad seltsidaami nimetuse üle kahemõttelisi nalju,“ muigab ta. Ka Epp on seltsidaam. „Vahel käib ka minu teismeline poeg ühe pensionäri juures ja õpetab talle Minecraftigi [arvutimäng],“ lisab Epp. 

Seltsiline Vally-Reet paneb südamele, et lapsed ja lapselapsed annaksid Viljandimaal elavatest üksikutest vanematest ja vanavanematest teada MTÜ-le Seltsiks Sinule aadressil [email protected]. „Ka üksikud vanainimesed võiks julgemad olla ja endast märku anda. Samuti peaks naabrid silmad-kõrvad lahti hoidma. Praegu on üpris tavaline, et lapsed töötavad suure koormusega, elavad eemal ja neil ei ole aega, et eakate vanematega pikemalt suhelda.“

Viljandimaa seltsidaamide kohta leiab infot veebilehelt: mtuteeme.com.

Seltsidaamid tegutsevad ka Tallinnas Pelgulinna Seltsi juures.  Lisainfot vt kodulehelt pelgulinnaselts.ee.