Ivo Eensalu: Hans Kaldoja käis veel viimaselgi ajal Iisraelis matkamas (2)

Näitleja ja lavastaja Ivo Eensalu üks viimaseid koostöid Hans Kaldojaga oli 2008. aastal koos Vihterpalu mõisas näideldud etenduses „Vihtepalu valss“. „Sinna me koos ka sõitsime ja veetsime koos ka palju aega. Isegi elasime seal proovide aeg. Sai palju rääkida. Ta oli väga tubli ja tore kaaslane,“ meenutab Eensalu.

„Tema surm on suur üllatus, sest alles ta pidas ju juubelit. Ma poleks seda elusees oodanud,“ nendib ta. „Puutusime temaga ikka kokku ja olin tema tegemistega kursis. Mulle väga meeldis, et viimasel ajal käis ta palju matkamas,“ sõnab Eensalu, kes teab, et Kaldoja oli oma matkapundiga mitmeid kordi lausa Iisraelis käinud. Kui kokku saadi, oli näitlejatel rääkimist palju. „Ta oli väga tegus mees,“ kiidab Eensalu.

Iseloomult kirjeldab Eensalu Kaldoja küllaltki endassetõmbununa. „Ega ta endale kedagi suurt lähedale ei lasknud, aga kui juba said, siis oli läbisaamine hea. Ta oli hea kamraad,“ kirjeldab näitleja. Draamateatris kolleegidena ei julgenud Eensalu alguses Kaldojaga jutule minna. „Tal oli väga palju peaosasid. Ta oli töökas, rolle oli palju ja suhtusin temasse väikese aukartusega,“ meenutab ta. „Noorsooteatrist tulnuna oli see seltskond minu jaoks natuke teistsugune, seepärast ei julgenud ma ise läheneda. Kui juba kauem koos olime, siis osutus ta toredaks seltsiliseks ja kamraadiks,“ sõnab ta.

Ivo Eensalu lavastas 1990. aastal näidendi „Lobasuu ja pingviin“, kus Kaldoja mängis Isand Tobukägu. „See oli tore tegemine. Kahjuks ei saanud me temaga suurt rohkem tehagi, sest ta oli teistes tükkdies hõivatud ja lastetükid polnud tema jaoks primaarsed,“ nendib lavastaja. Tihti käidi Eensalu juures lastetükkidesse rolli küsimas. „Hans ei käinud. Tal oli palju muud tegemist. Ma lihtsalt ei pääsenud löögile, aga selle rolliga näkkas,“ on tal hea meel. „Ta sai seal ka laulda ja laulis korralikult!“ kiidab ta.