Kui sulle nood ihud nii kangesti4. detsember 2017, 15:05
meeldivad,siis võiksid su pildidki leebemad olla ja mitte nii jõhkrad ja kurjad.Ega selline sajatamine kunstilukku ei lähe, niiet värvi raiskamine vaid.
Kusjuures Päris hästi ütles,aga need nn bullid vms,kes sellist asja pidevalt teevad,võivad olla kui mitte et ongi ise piinatud kuidagimoodi ja elavad seda nõrgemate peal välja,või nende arust nõrgemate!
Ehk siis neid kiusavad suuremad ja nemad jätkavad traditsiooni.
Kehvem lugu on nendega,kes omaarust on tugevad ja võimutsevad,kuid vaimne tugevus on tegelikult puudulik
^^
Lp. Jüri Arrak. Ma pole kaua näinud nii edevat meest nagu Teie. Mis Teil ometi viga on? Te olete hea välimusega, küllalt jõukas, osanud ennast sokutada õuekunstniku staatusesse, no mida veel? Imelik, et Te olete ainult "Õhtulehe" pidev reklaaminägu. On olemas sellised omadused nagu väärikus, tagasihoidlikkus, lugupidamine ümbritsevate vastu jne. Kahju, et Te olete sellest kõigest ilma jäänud.
kaasteelisi on igasuguseid3. detsember 2017, 20:47
"...osanud ennast sokutada õuekunstniku staatusesse..." T. Kangro mõistab ka seda kunsti---sai varem kogu aeg loetud. Nojah,minul kadedust pole,sest kunstist ei tea suuremat, s.t. pole väike ega suur kunstnik.
igal naisel,olgu tal neid lapsi kasvõi 6-7, pole antud tõelist naiselikkust ja emaarmastust.Tihti need paljulapselistes peredes puudub see tõeline ehtne soojus,mida lapsed vajaksid. Võid kohata küllaltki edasipürgivust,kuid sellist pehmus ja soojust ei kohta sellistes peredes.
7-lapselisest perest ja ema kasvatas meid üksinda. Seepärast lapsepôlvest selliseid hetki ei mäleta. Küll aga hiljem, kui olin täiskasvanu. Siis neid hetki oli küll. Ema rabas kogu aeg tööd teha, laste nimel ta elaski. Kurb on see, et ema enne oma surma lausus, et teda pole mitte keegi kunagi armastanud. See oli mul kuulda valusamast valus, lôikas lausa hinge. Jah, tal oli väga raske elu. Ja 7-st lapsest vaid 2 käisid teda reaalselt vaatamas.
Mingil määral on see mulle "lohutus",sest oma kahe lapse,keda pean suhteliselt ükskõikseks/hoolimatuks, peale olen tihti heietanud mõtet, et neid võinuks ikka rohkem olla, ehk siis ü k s k i oleks hoolivama natuuriga...
on igal inimesel. Ema on esimene inimene lapse elus ja kui ema on külm ja kauge, siis on see lapse jaoks suur õnnetus. Vahel täidab selle lünga vanaema ja vahel hoidja. Emaarmastus on see mida on ülistatud ülimaks. Kahjuks igal naisel pole armastust hinges mida jagada.
mõnel täidavad, näed, vana eani lünki muinasjutud ja luulud. jälle üks, kes täpselt teab, mismoodi teispoolsus välja näeb ja mis seal õigupoolest toimub. eputis, ei muud.
See môte ihu mäletamisest. Ka minu ema on teispoolsuses, aga mina mäletan oma ema kätesoojust. Olin kusagil 30-aastane ja mul oli väga tugev kaelaradikuliit. Ema masseeris ôrnalt mu ôlgu ja kaela. Mäletan tema kätesoojust ja pehmust siiani. Lapsepôlvest aga seoses emaga ei meenu midagi sellist. Ja seepärast môistan selle inimese juttu, sest olen seda ise kogenud. Kunagi oli meil ka kiisu, keda praegu enam ei ole. Mäletan tema lôhna ka. Kiisu käppade lôhn on vastupandumatu, minu jaoks. Ja ma mäletan....
Nojah, olen kuulnud Fred Jüssit raadios rääkimas,kuidas ta ema ennast riietumisel varjas...Ka lapse eest. Kuidagi paremad ajad olid ja tervemad inimesed võrsusid.
KOMMENTAARID (23)