Inimesed

Jüri Arrak: "Ema õrnust ja ihu ma ei mäleta. Aga lapsehoidja Nadja keha mäletan. Nadja oleks justkui naiselikkuse, pehmuse ja õrnuse sünonüüm." (22)

Jaanus Kulli, 2. detsember 2017, 00:01
Kunstnik Jüri Arrak oma ateljees Foto: Alar Truu
„Olen sügavalt huvitatud inimkonna teest, ajaloost, religioonidest, müstikast ja legendidest. Minu maailmapildis on kesksel kohal arusaam, et kõiksus koosneb energiatest ja me õpime tasapisi seda süsteemi tundma, olles selle tee esimesel astmel, ning inimkonda ootavad ees suured muutused,“ mõtiskleb 1999. aastal sajandi saja suurkuju hulka valitud Arrak ühes oma tuntumas essees.

Kunstikriitik Boris Bernstein on öelnud, et Arraku jutustav maailm sisaldab suure sisendusjõuga ootamatuid nägemusi, paradokse ja metafoore, milles on lahutamatult koos maskeraad ja pihtimus. Täpsemalt polegi võimalik seda meest portreteerida. Nii kunstniku kui ka inimesena. Loojana. Kes ometi seisab väga sirgelt kahe jalaga maal. Parajasti küll oma ateljees, mille seinu katavad ta graafilised lehed ja maalid ning mis visuaalselt asub kuskil majade kohal, poolel teel pilvedesse. Hea huumorisoonega Arrak naerab, et on siin kui vanajumala selja taga. Mitte nagu kunstnike liidu majas, kus igal hetkel võib keegi kunstnikest-sõpradest ateljee uksele koputada, et hakkame nüüd viina võtma. Jüri Arrak on juba aastaid täiskarsklane.

Samal teemal

Lugesin ära, teie kuuenda korruse ateljeesse Tõnismäel on täpselt 120 astet ja lift siia ei käi. Seega päevas kokku vähemalt 240 trepiastet, tubli trenn?

(Naerab). See on ka ainus trenn, muud sporti ma ei tee. Minu sportimine lõppes 30aastaselt. Mängisin võrkpalli. Tallinna Mäetehnikumis õppides tulin isegi Tallinna koolinoorte meistriks. Pärast kunstiinstituuti läksin kolmeks aastaks Vene kroonusse, kus tulin Leningradi sõjaväeringkonnas tööpataljonis meistriks granaadiviskes. Isegi oda olen ma lennutanud üle 50 meetri. Nii et jah, omal ajal sai sporti päris tublisti tehtud, aga pärast instituudi lõpetamist 1966. aastal hakkas pihta kunstielu ning sport jäi tagaplaanile.

Seda rohkem need 240 trepiastet imestama panevad, sest juulis 2014 elasite te läbi autoavarii?

Kas just autoavarii… Auto sõitis mulle jalakäijate rajal lihtsalt otsa. Käis pauk, olin korraga pikali ega saanud millestki aru. Hakkan ennast püsti ajama, kui näen, et püksisäärest paistab kont. Tegemist oli lahtise luumurruga. Loomulikult oli kohe haiglasse minek ja edasi juba kolm operatsiooni. Aga veel enne lõikusi teadsin, et jalg saab terveks, sest ütlesin talle: kui sa, kurat, minuga jamad, lõigatakse sind otsast ära ja visatakse prügimäele. Saad sa aru? Mina saan proteesi ja elan edasi, aga sind enam pole. Soovitan sul kenasti terveks saada.

Ja jalg kuulas sõna?

Igatahes kuu pärast operatsiooni viskasin kepi nurka. Ei ole küll minu tarkus, aga ma kirjutan sellele kahe käega alla: mida vähem sa haigustele negatiivselt mõtled, seda kiiremini sa kosud ja paraned.

Olete öelnud, et jalaluumurd – mis mõnele võib paista tühipalja õnnetusena – on ometi muutnud väga palju teie elutunnetust ja teid ennastki, kuna te kunagi varem pole surma nii lähedalt kogenud?

Ega me ei tea ju keegi, kui lähedal me surmale tegelikult oleme seisnud. Autoavarii oli mul kunagi ka. Siis läks mitu ribi. Autol oli tehniline rike, nii et mina polnud süüdi. Lihtsalt üks ratas kiilus kinni, masin libises teelt, tõusis õhku ja keeras katusega vastu puud. Õnneks auto tagumise otsaga. Vastasel juhul oleksin ma läinud. Igaveseks.

Jüri Arrak oma ateljees.Foto: Alar Truu

Mis aastal see juhtus?

Üks asi, mis vanusega selgelt kaasneb – mälu hakkab kustuma. Seda ma tean, et auto oli Žiguli ja et õnnetus juhtus vene aja lõpus.

Kui siia ritta lisada varases nooruses lõhkenud pimesool, mis sai õnneliku lõpu, siis võib öelda, et olete sündinud, kuldlusikas suus?

See juhtus juunis 1940, venelased olid just Eestisse sisse marssinud. Olin Raasikul sugulaste juures. Kuna puudusid antibiootikumid, vaakusin mitu päeva elu ja surma piiril. Olen ironiseerinud, et pimesool protestis riigipöörde vastu. Loll nali. Oluline oli hoopis see, et mu hoidja Nadja pidi pärast riigipööret meie juurest ära minema. Vanemad leidsid, et koduabiline on nüüd liiast.

Olite nooruses tugev spordipoiss. Loodetavasti teid koolis ei kiusatud, millest viimasel ajal nii palju räägitakse ja mis nõuka ajal oli üks paljudest tabuteemadest?

Klassikiusamine on täiesti loomulik ja normaalne nähtus. Kahjuks. Aga see kuulub bioloogia juurde. Naiivne on hakata bioloogiat muutma. Olen seda asja oma lõbuks studeerinud paarkümmend aastat ning tean, millest räägin. Klassikiusamine on lihtsalt isaste võitlus: minu naised, minu kari, minu maa, minu territoorium. Kui võõrad inimesed aetakse kokku ühte ruumi ja neid hakatakse õpetama, võtab igaüks seda õpetust erinevalt vastu. Kes on natuke tugevam ja juhiks sündinud, hakkab teisi nii-öelda kiusama. Selleks, et näidata – te olete siin kõik minu omad.

Vangla on selline koht?

On ka leebemaid variante. Sellised asjad toimuvad igas kollektiivis. Sellepärast ma olengi kirjutanud, et bioloogia on ebatäiuslik süsteem ja vaid vaheaste, et jõuda edasi ilmaruumi tunnetamise teel…

Kes seda täpselt mäletab. Kunstiinstituudi ajal, kui meil see grupp tekkis, tahtsin ma lihtsalt kunsti teha ja õnneks oli selline aeg, mida nüüd nimetatakse sulaperioodiks. Samas mingi tsensuur muidugi toimis, nagu ka sisetsensuur. On ju rumalus, kui inimene on vangis ja jookseb peaga vastu seina surnuks. Sel pole mingit mõtet. Mõte on vaid siis, kui sa tahad sooritada enesetappu.

Eks me muidugi kompasime piire ning läksime oma tegemistes ja vormiotsingutes nii kaugele, kui lubati. Esimene näitus oli meie rühmitusel põrandaalune, kuigi praeguselt distantsilt vaadates või võrreldes kunstimuutustega 20. sajandil mujal maailmas, polnud selles midagi enneolematut, täiesti tavalised pildid.

Kui palju teil nõuka ajal tuli kunstnikuna tegemist teha tollaste võimudega ja võimuaparaadiga? Võib-olla ka KGBga?

KGBga kunstnikud kindlasti kokku ei puutunud, sest midagi poliitilist me ju ei teinud. Meil olid vormiprobleemid või siis minimalism või sürrealism kunstis – see oli probleemiks. Jaa, tsensuur muidugi toimis. Sügis- ja kevadnäitustelt võeti pilte maha. Samas oli siin tõepoolest mingi Baltikumi eriolukord. Umbes nii nagu tsaari ajal oli Balti erikord. Nii see müstiline eriolukord kandus edasi Nõukogude Liitu. Mul olid juudi sõbrad, kes suvitasid Pärnus ja hõiskasid: „Kas sa kujutad ette, Jüri, me kuulame Pärnu rannas Iisraeli raadiot, see on juba pool teed vabadusse.“

Aga mis seal rääkida, paljudest asjadest võisid vaid unistada. Minu üks suuri unistusi oli näha oma silmaga Vahemerd. Kuni see 90. aastate algul täitus. Lõuna-Hispaanias. Hotelli aknast vaatasin – vesi paistab. Hommikul läksin välja ja panin näpud vette. Oo, mis tunne! Umbes nii, kui tuled vanglast ja näed esimest korda naist. Tahad ju kohe abielluda.

Olite edukas kunstnik ammu enne taasiseseisvumist. Mihkel Mutt on kirjutanud romaanides „Pingviin ja raisakass“ ja Kooparahvas läheb ajalukku“, kuidas paljud loomeinimesed taasiseseisvumisega kaotasid nii pinna jalge alt kui ka enese mina, nad polnud enam privilegeeritud klass, kes vene ajal riigi hüvesid nautis. Kuidas teiega oli?  

Oma tööde kaudu pole ma mingit üleminekut üldse tunnetanud. Ka poliitilisel pinnal mitte, sest ma lihtsalt ei võtnud poliitikast osa. Kuna mu pildid on paljudele meeldinud, siis osteti neid nõuka ajal ja ka pärast taasiseseisvumist. Selles mõttes pole ma rahamuret tundnud, ausõna.

Paradoksaalne, kuid vaimsust oli nõuka ajal kohati rohkemgi kui praegu?

Vastus on väga lihtne. Kui inimest pigistatakse ja pitsitatakse, siis sealt tuleb ka midagi rohkem välja. Veel üks labane näide. Muidu ei saa sa sidrunist mahla, kui pead teda pigistama. Miks ma tegin nõuka ajal palju eksliibriseid? Eksliibris oli vahetuskaup nagu raha. Eksliibrise kogujatelt sai näiteks küsida raamatuid. Suuri kunstiraamatuid, mis siin antikvariaadis maksid vähemalt 50 rubla ja mis oli mõne inimese pool kuupalka. Aga ka teksaseid, ma ei häbene seda öelda.

Ainult pime ei näe, et teie maalidel on mängus Jumala käsi?

Olen sellest kirjutanud ühes oma essees. 1990. aastal hakkasin maalima ühte oma senist kõige vastutusrikkamat teost – Halliste kiriku altarimaali – ja selle protsessi ajal oli loomulik, et tunded, mõtted ja energia tegelesid paljude eri kultuuride religioossete probleemidega. Minus süvenes arusaam Jumalast kui piirideta, lõputust ja igavesest Mõtlevast Algenergiast. Seega on minu jaoks Jumala mõiste energeetiline. See on see, mis on absoluutselt kõiges.

Ka selles lauas siin meie kahe vahel? 

Absoluutselt igal pool.

Kas nii võib küsida, et teie puhul võib Jumala ja Mõtleva Algenergia vahele tõmmata võrdusmärgi?

Võib küll.

Te olete usklik?

Ma olen usklik, aga mitte religioosne. Need on kaks eri asja. Kõik inimesed on usklikud. Sest usk tekkis siis, kui loom ehk siis inimene sai mõistuse. Usutunne ja abstraktne mõtlemine on kaksikvennad.

Islam ja kristlus on praegu hirmsasti tülis. Kes peale jääb?

Kes tugevam on, see teise ära sööb. See on ju loomulik, see on bioloogia.

Kui palju ja tihti te minevikku vaatate, kui palju see teie mõtteid korrastab ja koondab? Kuigi teie artikleid lugedes tundub, et tulevik huvitab teid oluliselt rohkem?

Isiklikku tulevikku pole suurt midagi vaadata, mõned aastad on vaid jäänud. Nagu mu aimdus, tunne ja intuitsioon ütleb, mu energia hajub, ma ei säili peale surma mingisuguse fantoomina. Selles mõttes on taassünd, näiteks India kultuuriruumis, väga hea lohutusvahend. Mistõttu on see seal tugevalt juurdunud.

Mu ema suri 1979. aastal. See oli aeg, kui ma India kultuuri sügavamalt uurisin. Varsti pärast ema surma nägin und. Et ta sünnitas voodis ja ulatas üle voodiääre mulle lapse. Kelle kuju ma ei näinud, aga teadsin, et see on äsjasündinu. Ärkasin ja tõdesin, et nägin und täpselt 49 päeva pärast ema surma. Ühe süsteemi järgi toimub ümbersünd just 49. päeval. Kõik see tundus mulle kohutavalt põnev.

Mida siis teete, kui te ükspäev ei saaks enam maalida, lihtsalt käsi ei jõua enam pintslit hoida?

Bioloogiline süsteem on loodud kaduma. Kui mõistus sassi läheb, on muidugi raske. Nii et bioloogiline surm on loomulik nähtus ja nii ma seda ka võtan.

Miks õndsam on teel olla, kui kohale jõuda?

Kunstis on minu jaoks õigem kohale jõuda. Sest pilt tuleb valmis teha. Pildi tegemise protsess on huvitav, kuid poolele teele jäetuna on ta poolik. Inimese elu suhtes on kohale jõudmine surm. Surm on tegelikult tähtsam selles mõttes, et kui sa oled jõudnud 60, 70, 80, 90 aastat elada, oled sa oma mõtlemises ja energeetikas saavutanud tunduvalt kõrgema taseme kui 10aastaselt. Teelolek on muidugi huvitav ja seal võib juhtuda mida iganes. Kõrtsid ja vastassugupool. Nii et kohale jõudmine on ikka olulisem.

Öeldakse, et eestlased pole mitte kunagi oma ajaloos elanud nii hästi nagu praegu. Samas on tohutult populaarne esoteerika, müstika, kõiksugu nõidumis- ja moondumissaated. Nagu me oleks kukkunud tagasi keskaega, kui nõidu katlasse või võlla torgati?

Esimene vastus on see, et kogu elu põhineb energiatel. Heaolutunne on ka mingi energeetiline tunne. Me küll teame, et meie esiisa elas kunagi kuskil suitsutares, aga me ei tea tema heaolutunnet, tema emotsioone, tema õndsuse tunnet, mida tundis Tammsaare Põrgupõhja Jürka. Ega siis õndsustunne sõltu rikkusest.

Mis puutub aga esoteerikasse, müstikasse ja muusse sellisesse jamasse, siis see on kinni inimese ebapiisavas mõtlemisvõimes. Samas tunnistan, et olen ka ise astroloogiaga tegelnud. Igor Mangi tunnen väga hästi, tegin Igorist portree. Istub mul siin ateljees ja räägib: teed mulle tähed ümber pea ja maali kepp kätte. Ütlesin, et Igor, sa oled tore mees, aga tead, keda sa meenutad – vaesunud mõisnikku. Inimesed on tüüpidesse jagatud ja Igor on täpselt mõisniku tüüp.

Olete mitmes kirjutises maininud, et olete „rottskorpion“, st sündinud rotiaastal ja Skorpioni tähtkujus. Te usute siis horoskoope?

Hiinas on 6000 hieroglüüfi ja kui ma neist 60 tean, siis see ei tähenda veel, et ma hiina keelt oskaksin. Ja väga palju mängib siin rolli autosugestioon. Väga palju käiakese palverännakutel ja saadaksegi terveks.

Mitte alati.  

Mitte alati. Võib ka haigemaks jääda. Aga see on võimalus.

Olete oma raamatus „Võsast mäeni“ kirjutanud inimkonna võimalikust veeremisest orgu ja et vaid usuga on võimalik seda pidurdada. Veereme siis oru poole?

Ma ei mäleta, millal ma selle raamatu täpselt kirjutasin. Pidasin silmas vist seda, et tuhandete aastate pärast saab elu Maal otsa, aga bioloogiline olend inimene ei suuda kuskil tähtedevahelises süsteemis edasi paljuneda. Pealegi võib enne juhtuda, et inimene hävitab end ise.

Küll aga võib kuskile mujale jõuda tehismaailm, sest talle pole vaja selliseid elamistingimusi, nagu on vaja bioloogiale. Kuigi ta on samasugune elu, ta ei ole mingi triikraud, vaid on elu, oma kultuuriga. Ainult me ei oska sellest aru saada. See on sama nagu kingloom ei saa minust aru. Mingisugune junn laseb vees ringi. Ta vaeseke ei saa ju sealt veest välja ja minust aru. Aga sellise mastaabiga mõtlemine on jube huvitav, see on fantastiline.

Jüri Arrak oma ateljees.Foto: Alar Truu

Kui teil oleks piisavalt palju raha, kas laseksite siis ennast sügavkülmutada, et meditsiini arenedes võiks teid aastate pärast üles sulatada ja teile oleks garanteeritud igavene elu?

Kui oleks võimalik tagasi tulla 5000 aasta pärast, siis küll. Sest siis on midagi muutunud. Aga tulla tagasi samasse seltskonda 50 aasta pärast – mitte mingil juhul.

See on vaid ühest kõrtsist teise minek.

Kes või mis teid siin ilmas enam mõjutanud on?

Selliste kategooriliste küsimuste puhul jään ma alati jänni. Inimene tuleb Aafrikast turismireisilt ja küsitakse: milline oli kõige suurem elamus. Mis asi on kõige suurem elamus? Elukutset arvestades on mind kindlasti mõjutanud minu vanem vend Henno. Kui olin kahene, võeti mulle lapsehoidja Nadja. Ema õrnust ja ihu ei mäleta ma üldse. Ei mäleta, et oleksin istunud kunagi ema süles. Aga lapsehoidja Nadja keha mäletan. Nadja oleks justkui naiselikkuse, pehmuse ja õrnuse sünonüüm, mis mind kogu elu on mõjutanud. Ühesõnaga – naine kui selline on mind mõjutanud. Aga mitte kui ainult seksuaalpartner või kui ainult ema. Pigem naisest lähtuv õrnus, pehmus ja hoidmine – see on mõjutanud.

Nii jääb joone peale kaks inimest. Henno elukutsevalikul ja Nadja tundeelu kujundamisel.     

Ei saa olla midagi hirmsamat sellest, kui et vanemad kaotavad oma lapse. Teie olete kaotanud ühe oma poegadest?

Jaan suri noorelt, kuu aja pärast oleks ta saanud 40. Jaan oli kohutavalt aktiivne. Siin läheb nüüd jutt jälle astroloogiale. Jaan oli tulihobu, ta oli sündinud 1966. aastal.

Ta oli viina võtnud ja magas autos, kui see süttis. Esialgu arvati, et masin pandi põlema, ent ühelt turvavideolt oli näha, kuidas kapoti vahelt hakkas suitsu tulema. Nii et see oli õnnetus. Ja sellega tuli leppida.

Oli see saatus?

Mis on saatus? Mina seda ei tea. Saatus ja ettemääratus on skeemid, mida lihtsalt usutakse ja kasutatakse. Kui kõiki meie elusid juhiks või suunaks mingi kõrgemalseisev saatus, siis ma usun või tahan uskuda, et inimkond oleks suutnud valida parema tee.

Ei saa jätta küsimata – meedias räägitakse teie noorest muusast?

Minu meelest oli selle intervjuu mõte minu maailmapildi muutumise kirjeldus ja et isikliku elu sündmused ei ole selles tekstis olulised. Eri eluetappidel on mul olnud väga palju inimesi, kes on mõjutanud mind oma sõnade ja eeskujuga. Kai Kask on olnud mulle kirjaniku ja hea sõbrana abiks interneti kasutamisel ja tekstide kirjutamisel.

Väljavenitatud pead ja juuksed ning pilusilmad

„1969. aastal võeti mind vastu kunstnike liidu graafikasektsiooni ja tollal kehtis reegel, et enne liitu astumist peab tegema ühe nii-öelda aruandenäituse. Aga et polnud vaba näitusepinda, lubati mul näitus teha alles järgmisel aastal. Siis mõtlesingi: olen lõpetanud metallehistöö, aga kunstnike liitu võeti mind vastu graafikasektsiooni; et näituse teen hoopis maalidest. Noore mehena tahtsin muidugi teha midagi erilist ja omanäolist. Nii sündisidki mu inimsiluetid, kontuuri sisemise pinna kandsin üle värviga. Olid nad siis kollased, sinised või punased. Ise nimetasin neid märkinimesteks. Panin näituse üles, avamist ei teinud ja kadusin ära. Sest aasta oli ikkagi 1970 ja sellised pildid,“ meenutab Jüri Arrak muiates, kuidas sündisid tema esimesed märkinimesed, kes hiljem said tema loomingu visiitkaardiks. „Läks esimene, teine ja kolmas päev, aga näitus oli üleval. Korraga tuleb vastu kunstnike liidu tookordne esimees Ilmar Torn ja küsib: „Jüri, mida sa oled teinud, mis asjad need on?“ Näitus jäi küll üles, aga kriitika nimetas mu märkinimesi pannkookideks, teerulli alt läbi käinud figuurideks ja amööbinimesteks. Kaks aastat hiljem said need figuurid juba sisemised vormid, nagu silmad ja suu. Samas on figuuri vaba käsitlus jäänud mulle omaseks praeguseni. Nende järgi tuntakse mu pilte ära,“ ütleb Jüri Arrak.

Jüri Arrak ja tema masktegelaskujude maailm

Jüri Arrak (s. 1936 Tallinnas) on mitmekülgne looja, teinud nii metall-ehistööd, vaipu, kunstnikutööd joonisfilmile, happening’e, installatsioone, olles peamiselt keskendunud siiski maalile ning graafikale. 1955. aastal lõpetas ta Tallinna Mäetehnikumi ja õppis aastatel 1961– 1966 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. On töötanud 1968–1969 Tallinnfilmi lavastuskunstnikuna, aastast 1969 vabakunstnik.      

Kuulunud rühmitusse ANK´64.

1999. aastal sajandi saja suurkuju valimisel valiti Arrak kümne Eesti olulisema kunstniku hulka.

Pälvinud ohtralt autasusid ja preemiaid, muu hulgas Eesti Kultuurifondi aastapreemia ja Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia (1977, 1986).

Ta on korraldanud üle 80 personaalnäituse eri riikides.

Arraku äratuntavaim kangelane on maalist maali korduv masktegelaskuju – paljudele eestlastele tuntud muu hulgas joonisfilmist „Suur Tõll“ ja ansambli „Metsatöll“ albumikaanelt.

Kasutatud allikaid: Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstnike Liit, Vikipeedia, Jüri Arrak „Võsast mäeni“.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee