Praegune süsteem vajab muutusi: isegi kui raha oleks, hooldekodusse ei pääse
Kas Eesti vajaks hoolduskindlustust? (33)
„Küsimus ei ole isegi selles, et hooldekodu on kallis. Isegi kõige kallimatesse hoolekodudesse ei ole kohti saada, järjekorrad on väga pikad,“ nendib Tartu linna hoolekandeteenistuse juhataja Maarika Kurrikoff. Kas süsteemi aitaks inimsõbralikumaks muuta kohustuslik hoolduskindlustus?
„Inimesed otsivad hooldekodukohti oma sugulaste ja tutvuste kaudu,“ teab Maarika Kurrikoff. „Lõuna-Eestis on väga pikad järjekorrad, meie otsime hooldekodudesse kohti juba Tallinna lähedal. Aga inimesed tahaksid ikka oma kodukandis olla.“ Ta lisab, et kõige keerulisem on kellegi hoole alla anda dementseid eakaid, kellele meeldib ringi liikuda ja kes siis paraku tihtipeale hooldekodust mujale eksivad.
Kõigepealt kes vajavad tingimata hooldekodu? Need, kes vajavad 24/7 järelvalvet, ei saa endaga hakkama, praktiliselt voodihaiged, dementsed.
Need, kodused , kes vajavad abi koristamisel, poeskäimisel, kütmisel, kuid liiguvad ise kodus ringi , ei vaja ju hooldekodu, neid saavad abistada lapsed või tunniks päevas palgatud abilised. Ja nii see peakski olema, kuni olukord on talutav -- elada oma kodus.
Ja selle üle tuleks ikka arvet pidada, et lapsed või sugulased ei võitle enda valdusse vanuri korterit, kodu, vara, mis peaks olema vanuri kindlustus, millega tasuda hooldekodu kulud, kui asi on lõpuks lootusetu. Kui lastel on oma kodud olemas, peaksid vanurid olema rahulikult - ta kodu - kinnisvara, on ta vanaduse-hooldekodu kindlustus. Aga kas see alati nii on?