PÖFF-il leidus kolm vaprat, kes vaatasid 48 tunniga ära 23 Soome filmi

Mis on seni olnud festivali kõige erilisemad hetked?

Helmut Jänes: „Liigutuspisar Soome filmi suurkuju, 84-aastase Jörn Donneri silmanurgas, kui ta on kätte saanud elutööauhinna.

Laupäeva (25.11) varahommik Tallinna kinomajas. Lõppenud on Soome kultusfilmide 48-tunnise maratoni esimene öö ja saalis istub kolm vaprat. (Muide, nad jäävad sinna lõpuni.) Vaat see teeb südame soojaks, see on tõeline pühendumus! Müts maha Tarmo Toomi ja Karl Johannes Viigi ees! Kolmas vapper filmisõber on seni kahjuks veel tuvastamata.

Soome kultusfilmide 48-tunnine maraton oli nii meile endile kui ka vaatajatele kui üks suur eksperiment, sest nii suures koguses filme nii lühikese ajaga pole füüsiliselt ega vaimselt ükski inimene valmis vaatama, aga näe, võta näpust, leidus ikkagi kolm vaprat, kes seda tegid. Kas alternatiivsed filmimaratonid tulevikus jätkuvad, on vara öelda. Meie kätt ette ei pane, kui keegi sarnaselt soomlastega tahab oma filmikunsti pärleid Eesti publikule näidata just taolises vabamas vormis.“

Mis on tänavusel PÖFF-il enim üllatanud?

Tiit Tuumalu: „PÖFF-i ongi sellepärast huvitav teha, et mitte ühelgi aastal ei sarnane see teisega. Alati suudab miski üllatada – nii korralduslikus pooles kui publiku reaktsioonides. Nagu alati, on meil filme, millele on tehtud suuri panuseid ja millest oled oodanud, et rahvas jookseb neile tormi, aga alati ei lähe ootuspäraselt. Samas teeb alati tuju rõõmsaks, kui mingi väikse filmimaa filmid publikule hinge lähevad.

Suur huvi oli publikul meie tänavuse fookusregiooni Flandria vanemate filmide vastu, nagu näiteks „Ebaõnnestujad“ ja „Pöörane armastus“. See näitab, et PÖFF-i vaataja on haritud, oskab need verivärskete lugude seast üles leida ja ajalugu hinnata.

Publik tahab näha filme seinast seina. Ja valikud võivad üllatada. Vahel nopitakse üles lugu, mille puhul ei oska menu prognoosida ning loodetust tagasihoidlikumaks jääb film, mille puhul oleme ette kindlad, et saal tuleb täis. Soome sõjafilm „Tundmatu sõdur“ näiteks. Mitu tundi soome meeste sõjateed. Kes võinuks arvata, et Eesti publik jookseb sellele tormi!? Aga näe, seanss müüdi kiiresti välja, panime teise juurde ja seegi müüdi välja.

Seega on nii häid kui ka mitte nii häid üllatusi, aga kokkuvõttes see teebki festivali korraldamise põnevaks ja alati uusi väljakutseid pakkuvaks tööks.“

Milliseid filme tõstaksite viimaste päevade programmist esile?

Helmut Jänes: „Kes tahab veel viimasel nädalavahetusel näha mõnda PÖFF-i põhivõistlusprogrammi filmi esilinastust koos filmi külalistega, sellel soovitame reedel vaatama minna Hiina linateost „Bangzhi meloodia“, kus võiks paralleele tõmmata kasvõi meie enda Peeter Simmi „Ideaalmaastikuga“.

Hiina kolkakülas lavastatakse 1980. aastate algul ooperit ja valmistutakse järjekordseks maareformiks, kuigi elu mõjutab veel eelnenud tragöödia. Tragikomöödia võtmes ajalooline draama, mille alltekst osutab ülevalt pealesurutud, risti üksteisele vastukäivate muutuste suvalisele iseloomule Hiina ajaloos – tegu on üpris tundliku teema ja erandliku käsitlusviisiga sealses filmikunstis.

Laupäeval toimub tunnustatud lavastaja Sergei Loznitsa Cannes’is linastunud filmi „Vagurake“ viimane seanss, mis on allegooriline uurimus Venemaa ühiskonnast viimase 100 aasta jooksul.

Sellele, kes otsib veel festivali viimasel päeval endale sobivat filmi, millega PÖFF võimsalt lõpetada, siis soovitame dokumentaalfilmi „Jane“, mis on lummav ja liigutav film kuulsast primatoloogist Jane Goodallist, kelle elu töö oli jälgida ja hoida šimpanseid metsikus looduses.“