Foto: Kuvatõmmis
Film
1. detsember 2017, 14:38

ARVUSTUS | Sulev Keeduse uus film „Mehetapja/Süütu/Vari“ on ülim kunstisnobism (13)

Rea Lest paneb surnud tuvi pea endale suhu, peale mida too hingeheitnud linnuke taaskord ellu ärkab. Kõnealune stseen on Sulev Keeduse uue filmi „Mehetapja/Süütu/Vari“ üks arusaadavamaid momente.

Sammusime koos fotograafist kolleegiga 26. novembri õhtupoolikul Eesti filmimuuseumi poole. Harimatu mats nagu ma olen, ei olnud ma kunagi varem toda asutust külastanud ning kui päris aus olla, siis ei olnud selle eksistentsi endale isegi mitte tunnistanud. Kuna jõudsime umbes kolmveerand tundi varem kohale, soovitasid infoleti tädid meil muuseumipoolt külastada.

Seal avastasin, et üks mu sõber töötab filmimuuseumis giidina (või kuidas iganes neid asjapulkasid kutsutakse, kes rahvamassi toast tuppa juhatab ja räägib neile, kuidas esimesed filmikaamerad pilti rabarberilehtedele jäädvustasid ja muud säärast), kes mind märgates mulle koheselt ka lehvitas. Ma vastu ei lehvitanud, piinlik oli. Õnneks pärastisest vestlusest selgus, et sõber ei solvunud ja keegi parasjagu tuuril olnutest tema peale imelikult ka väga ei vaadanud.

Peale seda, kui kolleeg rohelise ekraani taustale end Toomas Hussari filmi „Seenelkäik“ lisas (see stseen, kus Raivo E. Tamm metsas ära eksib ja Viivi järgi karjub) ning ülemisel korrusel igasugustele algupärastele liikuvate piltidega karusellidele suured tuurid sisse käiasime, liikusime saali poole. Seal pani kolleeg kaamera valmis ja ütles, et peale seda, kui ta pildid ära teeb, läheb ta minema. Pole tal aega enda elust kahte tundi raisata. Tark otsus.

Leidsin koha saali kõige tagumise rea keskel. Esimene ebameeldiv üllatus - filmimuuseumi kinosaalis on jalaruumi vähem kui Moskvitš 400 tagaistmel ning kes selle autoga sõitnud on teab, et juhi taga istudes tuleb põlved kõrva taha tõmmata, et ära mahuks. Sõbralik vihje, keskele ei tasu kõnealuses kinosaalis kunagi istuda, eriti kui oled esimeste seas. Ma sain vähemalt 4 korda ümber istuda, et kõrvale maandunud inimeste sõbrad ja töökaaslased samuti samasse ritta maanduda saaks.

Lavale astus Sulev Keedus. Esimesed hetked möödusid publiku kerge muheluse saatel, sest küll koputas Keedus ühte mikrofoni ja puhistas teise, aga mis ei tööta, see ei tööta. Kohalik helimees jooksis trepist üles ja alla, aga lõppkokkuvõttes pidi Keedus ikkagi ilma mikrita rahva poole pöörduma. Tänas monteerijat, tänas Read ja siis kutsus Tallinna ülikooli vastas olevasse kohvikusse pirukat sööma ja viina jooma. Parkimise eest ei pidavat ka seal maksma. Seejärel tuli helimees, andis Keedusele töötava mikrofoni, aga oli juba liiga hilja - režissöör oli kõik vajaliku välja öelnud.

Saal pimenes, aga mitte täielikult - mingil veidral põhjusel on keegi kunagi kuskil otsustanud, et Filmimuuseumi kinosaali laes peab alati helkima roheline valgus (ja olgem ausad, rohelist saaks kõnealuse filmiga seostada muudelgi viisidel, kui te püüate mu tuuletõmmet).

Algas esimene kolmest novellist, „Mehetapja”. Esimene kaader oli niivõrd pikk, et ma suutsin tervelt kaks korda ära unustada, kus ma olen ja mida ma vaatan. Saundträkk oli muide terve filmi (ehk siis kolme erineva episoodi) vältel üpriski sama - keegi kas tõmbas tšellol ühe pika kurva noodi või siis klimberdas akordioniga nagu poolpurjakil onu suvisel simmanil. Lihtsustatuna rääkis „Mehetapja“ loo sellest, kuidas üks mees tahtis Maara-nimelisele neiule kosja minna, teisele see aga ei meeldinud ja selle asemel, et situatsiooni sõnadega lahendada, lammutas viimane silla ära. Maara muidugi pandi lõpuks ikkagi esimesele mehele kosja, aga enne seda jooksis neiu välja peal hullunult noaga ringi, mille tõttu kohalik nõiamoor teda väikeses kuuris suitseva vihaga peksis ja verega täis pritsis.

Kõik dialoogid olid muidugi üliaeglased ja fookuskauguse muutmine võttis ka tavaliselt nii paar minutit aega. Novell ise oli omandanud masendavad „mitte päris mustvalge, aga samas värviline ta ka pole“ toonid, et masendustasemed lõhuksid lagesid. Selle noastseeni ajal leidsin ennast aga mõtlemast, et kas võtte ajal kasutati päris nuga, sest sellise usainboltiliku põllasprindi tulemuseks oleks väga vabalt võinud olla kukkumine ning ribiluude vahel turritav terariist.

Kogumiku teine episood, „Süütu“, meenutas neist kolmest vast kõige enam ühte lihtsat ja traditsioonilist lugu. Eks ta ole siis sellest küljest ka süütu, et katkematu sümboolika ja metatasandite juga ei olnud talle enda karvaseid kämblaid külge ajanud. Sel korral räägiti noorest Ingerimaalt pärit neiust nimega Elina, kes astub fiktiivsesse abiellu Heino-nimelise noormehega, sest pea kohal hõljuvad küüditamishirmu pilved. Minu jaoks tundmatu pinginaaber kõrvalistmelt leidis tol hetkel põuest pläsku. Ju siis oli nii nukker lugu, et oli vaja vaatamiseks julgust leida.

Kuna tolles episoodis kehastab Rea Lest tütarlast, kes enda noore elu jooksul veel kordagi vahekorda pole astunud, võis juba algustiitri ajal mürki võtta, et novelli jooksul näeb tisse, paljast kanni ning muidugi ei puudu ka poolkohustuslik vägistamiskatse, sest kui seks on teemaks, siis ei puudu ka see üks veider tüüp, kes kogu oma kehas leiduva vereringe oma meheausse on suunanud.

Sel korral oli selleks siis Juhan Ulfsak.

Keedus vist võttis peale „Süütu“ võtete lõppu aja maha ja leidis, et värskelt purki saadud kaadrid on liiga lihtsakoelised ning seetõttu ongi kogumiku kolmas ja ühtlasi ka viimane episood „Vari“ pungil täis igasuguseid sümboleid, ääretult kunstilisi kaadreid ja taotuslikku peenutsemist. Ühel hetkel lendab aknast lausa tuvi sisse, mida võib pidada ka selle suurejoonelise kunstiorgia haripunktiks.

Luna Lee (ikka veel Lea Rest) on noor, 17-aastane tütarlaps, kes otsustab kodust põgeneda. Ja siis lähevad asjad veidraks. Mingi noor näitlejatest paarike võtab nooruki enda katuse alla. Maja, milles nad elavad, on jõhkralt räämas, ma ei tea, ju siis see on mingi kunstiinimeste värk. Igatahes tõmbab Sergio Vares suure torukübara pealt kokaiini ninna, Tambet Tuisk on munk, kes kuulab Eminemi ja jahib linde ning Jörgen Liik on Fidel Castro pime poeg, kes müüb päikesevarjutuse ajal 1 euro eest prille, millega julgelt taevakeha poole vaadata.

Kõik need absurdielemendid mängitakse välja muidugi surmtõsiselt, mille peale poolpimedas saalis (sest need rohelised tuled, vaata) siin-seal ka vahel vaikse häälega naerda pugistati. Alguses olin pisut segaduses, aga seejärel jõudsin järeldusele, et rahvale ei valmista nalja mitte too absurdsus ise, vaid lihtne asjaolu, et nähakse iseenda tuttavaid tobenaljakates situatsioonides. Pinginaabril sai igatahes pläsku tühjaks.

Peale seda hakkasid ekraanil jooksma lõputiitrid, tuled lükati jälle tööle ning Sulev Keedus kutsus taaskord kõiki kohvikusse. Ma olin vahepeal taskust välja koukinud oma nutitelefoni ning sealt vaatas esimese asjana vastu ühe kodumaise filmiportaali arvustus vastlõppenud filmile, mis väitis, et Keeduse uus üllitis on väärt lausa Oscarit.

„Kurat, ju ma olen selle filmi jaoks liiga lihtne inimene“, mõtlesin sellepeale omaette.

Koju sõitsin kah trammiga. Nagu pööbel.