GALERII | Margus Mikomägi oma raamatu esitlusel: „Kui kõik need naised juba minuga rääkisid, siis jäägu see alles.“

28. november kell 17. Lavale astuvad näitlejannad Ita Ever ja Mari Lill. See lava ei ole suur teatrilava. On hoopis Rapla raamatukogu väike saal, kus lava on mõtteline ja publik vaid paari sammu kaugusel. Suured näitlejad ei tundu aga seal sugugi vähem suured kui teatrimaja täis müüdud saali viimasest reast vaadates. Nad on ühtlasi suured kui ka omad. Just sellist head ja sooja õhkkonda tajusid raamatuesitluses nii publiku rollis olnud vaatajad-kuulajad kui ka raamatu autor ise ja näitlejannad.

 Naiste vägi

„Ega ma seda küll ette ei kujutanud, et olen saalitäie Rapla rahva ees ja minu kõrval istuvad Ita Ever ja Mari ja Lill,“ ütleb raamatu autor Margus Mikomägi avasõnades. Ta nägi raamatut valmis kujul esimest korda alles pool tundi enne esitlust lehitseb seda nüüd huviga.

„Kui kuulasin, kuidas Valter Uusberg luges nüüd minu kirjutatud eessõna, oli mul järsku hell ja uskumatu tunne,“ lausub autor.

Mikomägi raamat „Kaksteist armastavat naist“ sisaldab aastatel 2011-2016 tehtud intervjuusid Eesti naisnäitlejatega. Raamatusse on jäädvustatud Ita Ever, Klaudia Tiitsmaa, Ülle Ulla, Ülle Kaljuste, Mari Lill, Marika Vaarik, Mari Tarand, Anu Lamp, Julia Aug, Rea Lest, Kersti Kreismann ja Elina Reinold. Raamatu andis välja kirjastaja Sirje Endre kirjastus SE&JE. Intervjuud on paigutatud paarikaupa ja lugedes saab aimu, mis neid paare ühendab või eristab.

„Ühel hetkel märkasin ma, ja see oli väga ammu, et ma tahangi rääkida meestega, ma intervjueerin mehi, aga teatris käin vaatamas naisi. Ja nii siis juhtus. Ma olen püüdnud olla selline inimene, kellega juhtub, mitte, kes väga otsib neid juhtumisi. Ma nagu ootasin, millal see aeg tuleb, millal ma Mariga (Mari Lill – toimetus) kokku saan. No näed ja tuli!“ räägib Mikomägi intervjuude sünnist.

„Ega ma seda ka väga ei uskunud, et Ita Ever mulle intervjuu annab, sest kogu Eesti ajakirjanikkond teab, et Ita ei taha rääkida. Küll ta mulle hakkas vastu. Aga ma ei tahtnud näitlejannadele ka peale käia ja ma andsin neile aega mõttega harjuda ja ma ei tormanud kohe minema, mul ei olnud kiire.“

Mikomägi ütleb, et armastus ei ole pealkirja sisse kirjutatud mitte seepärast, et see müüks.

„Müüb ka nagunii. Sest me armastame ju kõike, me armastame kommi ja raha ja loodust ja kassi ja selliseid asju. Aga see armastus…teater on jube lihtne, aga teatris ei ole kerge töötada. Naisena veel seda enam. Ma sain aru, et see raamat on väärtus omaette. Ja mitte üks intervjuu omaette ja teine omaette, vaid just koos, siis on osalised, siis tekib kuidagi ka dialoog ja teineteisele vasturääkimine. No mul oli põnev seda teha.“

Kirjastaja Sirje Endre ütleb, et süttis kohe, kui Mikomägi talle selle raamatu mõttest rääkis.

„Kõige esimene asi, mis ma teadsin, oli see, et raamatul peab olema kandiline selg, kuna minu meelest kandiline selg on väärikuse märk. Ja ma hästi austan eesti näitlejaid,“ räägib ta ning meenutab, et on 1973. aastal teatrikriitikuna isegi teinud Ita Everiga intervjuu.

 „Ma olin enne neid intervjuusid lugenud, aga raamat on alati ülesem, kui ajaleht või ajakiri või isegi televisioon. Ma usun sellesse tõesti väga nagu Margus eessõnas ka kirjutab, et saja aasta pärast keegi loeb seda.“

Endre sõnab, et selle raamatu kokkupanemisel juhtus imelik asi: „Algul hakkasin mina koos toimetajate ja kujundajaga seda tegema, aga mingil hetkel hakkas raamat ise mind tegema. Raamat muutus kuidagi suuremaks.“

 Ita Ever ütleb, et tema jaoks oli raamatu ilmumine väga üllatuslik kõige paremas mõttes.

„Ma alguses natukene lõin nagu põnnama, et mida see Mikomägi nüüd on sinna jälle kirjutanud, aga kui ma sain aru, et see on juba varem tehtud intervjuu, mis on nüüd raamatusse üle kantud, olin ma väga õnnelik. Mul on väga armas seda raamatut hoida, sest siin on terve rida niisuguseid persoone, kes on mulle väga armsad ja väga mõistetavad ja kellega ma olen elus väga palju kohtunud.“

Ta on väga liigutatud, et Mikomägi paigutas raamatusse ka intervjuu Ülle Ullaga.

„Olen temaga väga palju aastaid kokku puutunud ja viimastel aastatel kuidagi eriti. Me sattusime Draamateatris koos mängima ka mõnes näidendis ja see kuidagi lähendas meid veelgi enam. Ta oli imeline inimene.“

Ka Mari Lillel on värskelt trükivalgust näinud raamatu üle hea meel.

„Aga kui ma oleks ma teadnud, et sellest tuleb raamat, mis jääb alles, siis ma arvan, et oleksin rääkinud targemat juttu.“

Selle peale ütleb Sirje Endre, et vaidleb kohe vastu, teeb raamatu lahti ja loeb ette Mari Lille seal öeldud sõnad: „Olen seda ennegi öelnud, et mitte mina ei tee rolli, vaid roll teeb näitlejat.“

Mikomägi noogutab muheledes Mari Lille poole vaadates ja ütleb sõbralikult tögades: „Jaa-jaa, ikka targemalt peab rääkima.“

Mikomägi ütleb pärast esitlust, et see oli tema jaoks üsna elamuslik ning nii teda kui ka Ita Everit ja Mari Lille võlus õhkkond, mis ei teki just sageli.

„Just kuulajad selle õhkkonna, atmosfääri lõid. See on nagu laval, kus esimestel minutitel tegelikult tajud publiku ära, kas ta tahab teatris olla või on sunnitud. Ja sellest palju oleneb ettevalmistatud lavastuse temperatuur.“

Raplas oli see temperatuur kõrge. Mitte nii kuum, et kõrvetaks, aga just selline parajalt palavapoolne soe, mis meeled ja kogu keha südamest kuni varbaotsteni üles soojendab.

„Muuseas, ma armastan teid“, ütleb Mikomägi raamatu eessõnas. See sobib lõppu ka.