Teater

Peeter Sauter: „Enne kooli mulle Mikiver eriti ei istunud – ta tundus natuke poose!” (4)

Aigi Viira, 28. november 2017, 20:01
VAPRALT KOHAL: Panso päevade raames korraldatud kohtumisõhtul oli kohal üheksa inimest, kes seotud lavakunstikooli XI lennuga. Kirjanik Peeter Sauter (esimeses reas vasakult), õppejõud Härmo Saarm, näitlejad Terje Pennie ja Reeda Toots; seisavad juhtimiskonsultant Ülo Vihma, õppejõud Raul Tammet ning näitlejad Raimo Pass, Margus Tabor ja Märt Visnapuu.Foto: Martin Ahven
„Enne kooli mulle Mikiver eriti ei istunud – ta tundus natuke poose,” poetab kirjanik Peeter Sauter, kes 33 aastat tagasi lõpetas lavakunstikooli XI lennu, mida juhendas lavastaja Mikk Mikiver. „Järk-järgult õppisin temast rohkem lugu pidama.” Panso päevade puhul kogunes seitse Mikiveri kasvandikku koos oma õppejõudude Härmo Saarmi ja Raul Tammetiga teatri- ja muusikamuuseumi meenutama nii Mikiveri kui ka lavakunstikooli.

Toonane kursus oli Mikiverile üleüldse esimene, varem polnud tal päris oma lendu olnud. Hüüdnimeks sai teatrimehest õppejõud lugupidamise märgiks „isa”. See aga ei tähendanud, et tudengid julgenuks Mikiveri sinatada. Kaugelt mitte! Panso-koolis kuulus suhtlusreeglistikku vastastikune teietamine. Endale väga ligi ei lasknud Mikiver kedagi, kui välja arvata Märt Visnapuu, kellega tal tekkis tihedam suhtlus.

„Kui mu ema suri, siis keegi ei osanud aidata ja ma käisin Miku juures,” meenutas Visnapuu rasket aega, mida kursuse juhendaja tal üle elada aitas. „Jäingi ta juurde käima. Läksin alati, kui mul oli abi vaja.” Visnapuu lisas, et eks Mikiver on kõiki, kaasa arvatud teda ennast, kõvasti mõjutanud. „Ta oli üks kuradi analüütik, kes jube kihvtilt mõtles ja asju tajus. Esimese hooga mul temaga seoses nalju meelde ei tule, aga ega temaga olnud ka kunagi kurb. Tõsisemad noodid käisid nalja kõrvalt. Ning tema naljad olid sellised, mida ei julge küll kuskil korrata!” Raimo Pass kinnitab, et tegelikult polnud Mikiver sugugi ülitõsine kuju. „Kossutrennis või draamateatris paistis Mikust välja  poisikeselik mängurõõm,” muheleb ta. „Ta oli tõsine naljavend.”

Liigset Panso-lüürikat ei olnud

Ehkki Mikiver oli Voldemar Panso õpilane, ei kibelenud ta igal sammul oma õppejõudu tsiteerima. „Saime Pansot kõvasti läbi Miku, sest ta oli Panso õpilane,” mõtiskles Terje Pennie. „Aga ta ei rõhutanud kunagi, et Panso ütles nii või naa.” Raimo Passi sõnul oli kooliajal näha, et oma mõttes Mikiver Pansoga vaidleb: „Meie olime Miku esimene lend ja ta mõtles meid õpetades tihti oma tudengiajale tagasi,” räägib Pass. „Näiteks Panso ütles, et kooli lõpetanu on noor meister, aga Mikk lisas, et see ei ole päris nii.” Sauter täiendas reipalt: „Lihtne suhtumine oli Pansosse, ilma igasugu lüürikata!”

Panso päevade puhul kogunes seitse Mikk Mikiveri kasvandikku koos oma õppejõudude Härmo Saarmi ja Raul Tammetiga teatri- ja muusikamuuseumi meenutama nii Mikiveri kui ka lavakunstikooli.Foto: Martin Ahven

Lüürika puudus ka sisseastumiskatseil. Tõik, et XI kursuse juhendajaks saab Mikiver, oli tulevastele näitekunstitudengitele juba enne katseid teada. Kõik muu tundus musta maana. „Mina ei teadnud mitte millestki midagi!” hõiskas Margus Tabor, Hiiumaalt mandrile näitlejaks õppima tulnu. „Kui ukse taga öeldi, et etüüde tuleb teha, siis mina muusikakoolis akordionit õppinuna teadsin üksnes, misasi on muusikas etüüd. Siis keegi seletas, mis see etüüd on: sa teed, mis kästakse, aga ühtegi sõna ei tohi öelda!” Nali naljaks, aga Taboril tuli teha etüüd „Akordion”. „Mitte akordionimängija, vaid akordion!” rõhutas näitleja, et teema ajas ta toona pisut kimbatusse. Kükkistmes kehastus ta akordioniks õige mitu korda, sest korraks prantsatas ta sisseelamiskunstist nõretades suisa pikali maha. Mikiver jäi rahulikuks: „Tehke veel korra!”

Kursusel oli inimesi üle Eesti

Seltskond, kelle Mikiver XI kursuseks vastu võttis, oli üsna eriilmeline. „Seinast seina justkui läbilõige Eestimaast,” ütlesid endised kursusekaaslased. Kõigil neil oli vastavalt päritolupaigale oma leksika – Taboril näiteks hiiu, Kiiri Tammel saare kõnepruuk. „Mäletan, et kui Kiiri ütles kellaosuti asemel „kellaseiver”, lasi Mikk seda üle korrata,” muheles Tabor. „Talle väga meeldisid Eesti erinevate paikade keeled.”

Keelespekter oli XI lennus lai, samavõrd võimsa haardega oli noortele antav haridus. „Seadsime koos Mikuga kursusele ülesandeks, et tõmbame nad laiali,” sõnas õppejõud Raul Tammet. „Otsustasime, et viime ja näitame neile igasugu erinevaid asju – käisime näiteks seemendusjaamas, Vigala Sassi juures ja Fred Jüssiga rabamatkal.”

Tabori sõnul andis säärane õpetamisviis võimsa tulemuse. „See andis tunnetuse, et õppides teatrikoolis, pole teater ainuke tee,” kõneles ta. „Õppisime, mis on elu ning seda, et pole mingi traagika, kui sa ühel päeval enam teatris ei ole. Meile ei õpetatud, et ainult teater on õige!”

1984. aastal lõpetasid Mikiveri juhendatud XI lennu Hannes Kulla, Enn Nõmmik, Talvo Pabut, Raimo Pass, Terje Pennie, Üllar Põld, Tene Ruubel, Gita Ränk, Rita Rätsepp, Eduard Salmistu, Peeter Sauter, Angelina Semjonova, Kaupo Suuster, Margus Tabor, Kiiri Tamm, Reeda Toots, Toomas Urb, Ülo Vihma, Eva Vilt-Malleus ja Märt Visnapuu. Täna on teatriga seotud kuus XI lennust pärit näitlejat.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee