VIDEOINTERVJUU | Eha Urbsalu: sattusin ahistamise ohvriks, kui olin vaevu 15aastane modell (152)

Kui kaua sa oled elanud Ameerika Ühendriikides?

Ma olen seal käinud 25 aastat, aga New Yorgis elanud 15 aastat.

Sa pälvisid 1988. aastal ka missivalimisel esimese printsessi tiitli.

Jah, see oli väga ammu – peaaegu 30 aastat tagasi. Ma olin siis väga noor.

Sind võib tituleerida ka modelliks, muusikuks, filminäitlejaks. Kes sa siis lõpuks oled?

Ma olen nüüd jõudnud selleni, et ma kirjutan stsenaariume ja olen ka režissöör. Enamasti töötan näitleja või dublandina. Ma olen olnud New Yorgis vist peaaegu iga pika blondi näitleja – näiteks Nicole Kidmani – dublant või asendaja.

Kuulsin, et oled hiljuti ka filmiga maha saanud ja seda on näidatud isegi festivalidel . Vastab see tõele?

Esimene lühifilm on nüüd festivalidel – kahjuks mitte PÖFFil. Võib-olla järgmisel aastal. Just lõpetasin oma teise lühifilmi filmimise.

Kuidas sa filme tegema sattusid? Kas sul on eriharidus?

Õppisin New Yorgis ülikoolis filmi- ja meedia erialal ja sain sealt bakalaureusekraadi, aga tegelikult sellist asja ülikoolis ei õpi. Kui ma olin väike, siis mu ema töötas Tallinnfilmis ja mulle on alati filmid meeldinud – nii neid vaadata kui ka näitlejana kaasa lüüa. See lihtsalt läks nii, et kõigepealt kirjutasin laule ja nüüd filme.

Kas sind mõjutas ka sinu kunagine elukaaslane režissöör Michael Bay, kellest sa oled ka väga avameelselt rääkinud?

Üldiselt olen ma püüdnud temast väga vähe rääkida. Kindlasti ta inspireeris mind. Olime koos, kui ta tegi oma esimest filmi „Bad boys” ja teist filmi „Rock”, aga siis ma ei mõelnud, et ma kunagi ise filme teeksin. Ma rääkisin vaevu inglise keelt. Tahtsin sel ajal näitleja olla, aga aastatega sain aru, et Hollywoodil on näitlemisega üsna vähe pistmist. Rohkem on seal poliitikat ja muud jama. Astusin sellest tööstusest kõrvale ja läksin ülikooli muid asju õppima, kuid jõudsin ringiga sinna tagasi.

Mis Hollywoodis siis toimub? Praegu teame neid kohutavaid ahistamisjuhtumeid. Sa oled elanud Los Angeleses ja Itaalias ning suhelnud filmitegijate ja muusikutega. Kas selles maailmas käibki üks kohutav teineteise ärakasutamine?

Eks annet otsitakse ikka ka. Ahistamine on praegu tõepoolest väga aktuaalne teema ning kõik need asjad toimusid, mida te Hollywoodist kuulnud olete. Mulle oli see vastumeelne. Kuigi ma pean ütlema, et kõige hullemad asjad on juhtunud siin Eestis, mitte Hollywoodis. Seal kardetakse tänapäeval ikka politseid. Ega Harvey Weinsteingi ju kellelegi püstolit oimukohale surunud. Enamikul juhtudel on tänapäeva Hollywoodi staaridel võimalik öelda ei.

Sa mainisid nüüd Eestit ja mulle tulevad hirmujudinad peale, sest sa olid ikkagi Eesti esikaunitar. Ma kujutan ette, et sind ajasid tagafotograafid, missi-issid ja miks mitte ka filmitegijad. Kas sul oli olukordi, kui öeldi, et tüdruk, me teeme su kuulsaks, aga selleks pead mu magamistoast läbi käima?

Sellel ajal nii ilusti ei küsitud.

Võeti vägisi siis või?

Ma arvan, et see on teine teema.

Praegu julgevad paljud rääkida, mis nendega 20–30 aastat tagasi juhtus. Vanasti mõisteti hukka see inimene, kes kasutas voodit oma karjääris ära, nüüd on pigem vastupidi. Miks sina ei julge avameelselt rääkida? Ma ei tahagi nimesid, aga oli see mõni filmitegija, fotograaf või sponsor?

See oli lihtsalt nii ammu. Ma läksin moemajja mannekeeniks, olin siis alles 15 saanud. Läksin oma esimesele pildistamisele ja olin väga õnnelik, et kuulus fotograaf mind välja valis. Need olid alastipildid ja kahjuks tulid need välja, kui ma keskkoolis käisin. Need pildid sümboliseerisid seda momenti, kui tütarlapsest sirgub naine.

Ma usun seda fotograafide teemat, sest kui ma olin 16-17 ja töötasin modellina, siis minust tehti aktipilte. Need oli väga kunstilised ja ilusad pildid. Aastakümneid hiljem ujus seesama fotograaf nende piltidegavälja ja müüs need mulle väga suure raha eest. Ma ostsin need ära.

Sul vedas siis.

Lähme rõõmsamate teemade juurde. Sa käid väga harva Eestis, aga oled rääkinud naisteajakirjadele, et korra aastas, suvel püüad siia ikka jõuda.

Jaa, mulle väga meeldib siin. Nii suvel kui ka praegu, sügisel. Võib-olla pole küll kõige ilusam aeg, aga perega on alati tore koos olla. Lisaks: kui Eesti praegu parim komöödianäitleja Henrik Normann kutsub filmi, siis loomulikult on ainus vastus jah.

Sa oled nüüd siin, aga kas sa igatsed ka kodu järele? Kas sa kujutad end ette siin elamas? Su pere on siin. Ehkki ma su perekonnaseisu ei tea.

Abielus ma ei ole. Õnneks ma pole pidanud valima, sest tänapäeval saab käia nii Eestis kui ka Ameerikas või ükskõik kus.

Sa rääkisid aastaid tagasi väga unistavalt lastest ja perest. On sul lapsi?

Mul ei ole lapsi. Mul on ristitütar, kes on peaaegu nagu minu laps.

Räägime nüüd ka sellest Henrik Normanni filmist „Elu hammasratastel”, kus sa osaled. See räägib ansamblist Respekt. Ja sinu roll selles filmis on olla ilus?

Ma mängin telesaatejuhti ja ansambel Respekt on mu külalised.

Kas tasus selleks Ameerikast siia sõita?

Ma arvan, et Ameerikast tasub alati Eestisse tulla. Ja see oli väga tore põhjus, ehkki mitte ainuke. Mul on väga hea meel, et Henrik Normann mind kutsus, sest ta on fantastiline režissöör. Ta oskab selliseid nüansse välja tuua, mida paberilt ei loe.

Kui järgmisel aastal see film esilinastub, oled sina ka kohal?

Ma loodan küll, jah.

Sa näed endiselt suurepärane välja. Sa oled kunagi öelnud, et kui pole raha kallite kreemide ostmiseks, siis kasutage kallima spermat. Kas see nõuanne on endiselt jõus?

Ups! Eestis on õnneks väga palju uusi looduslikke tooteid – eile vaatasin Kaubamajas neid ligi tund aega ja ostsin ka. Nii et valikut jagub.