ÕL VIDEO | Koit Toome: „Kui see pole nüüd mu viimane muusikal, siis pikaks ajaks võib ta viimaseks jääda küll.”

See, kuidas Jassi Zahharov tollal Jean Valjeani laulis, pole Koidul tänini ununenud: „Linnahall oli haudvaikne, see oli hästi ilus!” Algajast muusikaliartist Koit vaatas suu ammuli. Nüüd on tema täita seesama osa, mida mängis Jassi Zahharov. „Selle ajaga, mis jääb toonase ja praeguse muusikali „Hüljatud” vahele olen nii inimese kui ka artistina kasvanud ning õppinud,” arutleb Koit, kes on erinevates muusikalides järjepanu kaasa teinud. „Teatrihõng ja – melu, näitlejate seltskond ning erinevad lavastajad – see kõik kokku on väga fantastiline.”

Et nüüdseks on Koit „Hüljatute” pearolliks igati valmis, oli ilmne juba paar aastat tagasi. „Olin üllatunud, kui mind kutsuti paar aastat tagasi Tampere teatrisse Valjeani tegema,” räägib ta naerdes. „Tollel ajal ma ei saanud minna ja oma elu siin pooleli jätta. Aga ma olin tõesti sellest kutsest jahmunud, sest eks ise oled ju ikka hingelt noor ja seesama poisike, kes ma olin aastal 2001: mina ikka mäletan, kuidas suured onud laulsid neid osi! Nüüd aga, kui tuli võimalus Eestis seda teha, siis tõesti, tahtsingi seda rolli. Eks need 17 aastat muusikalilaval ole selleni välja viinud, et olen võimeline seda rolli laulma ja tegema. Lavastajad on meid kõvasti treeninud ja arendanud ning tuleb välja, et inimesed on arenemisvõimelised.”

Koit tõdeb, et paar aastat tagasi mõtles ta päris tõsiselt, milline oleks muusikaliroll, mis elus ära teha. „Ainuke, mis pähe tuli, oli „Hüljatute” Jean Valjean,” sõnab ta. „Nüüd on see tehtud ja mu hing on rahul. Olen õnnelik, et olen saanud teatrimaailma tunda ja nuusutada. Mu sisetunne ütleb aga, et kui see pole nüüd mu viimane muusikal, siis pikaks ajaks võib ta viimaseks jääda küll. Mulle ääretult meeldib teha teatritööd, aga see võtab väga palju aega ja energiat. Lükkan aastast aastasse omi asju edasi ja mul on natuke hing haige: tahaks teha oma muusikat vahepeal, et elu väga teatriks ära ei läheks.”