MARILYN JURMANI BLOGI | Kui laps vaatab multikaid, annab see emale võimaluse kasvõi hambad puhtaks pesta (22)

Rumi õnneks. Tänu sellele, et tuli jälle välja üks multikas, kus mulgi väike roll, sai Rumi oma esimese multikavaatamiskogemuse juba pooleaastaselt ja arvatavasti ei ole ma liiga kitsi talle ka edaspidi nende näitamisega. Selle vahega muidugi, et püüan hoiduda igasugustest Cartoon Networki laadsetest multikakanalitest, kuhu ette laps nii-öelda eest ära panna. Kuigi, pean mainima, et ka selles suhtes saan tegelikult nüüd juba palju paremini aru nendest, kes seda teevad, kuna tõepoolest, kui Rumigi satub hommikul vahel koos meiega Terevisiooni multat vaatama, siis on ta sinna külge justkui klaasistunud. Ja oletame, et kui mul ei oleks hoidjaid, aga oleks veel lapsi, siis annaks see suurepärase võimaluse emale kasvõi hambad puhtaks pesta.

Tuues näite eelmisest nädalavahetusest, kus me ajastasime maalt autoga kojusõidu liiga hilisele kellale ja loomulikult oli Rumi juba liiga väsinud, et seda vastu pidada. Proovisime mängida peegliga, proovisime raamatut lugeda (seda pehmet, mis krõbiseb), proovisime trummi mängida ja nägusid teha, aga miski ei aidanud. Ilmselt ei aidanud kaasa ka pimedus, mis tänu Eestimaa laiuskraadidele juba kell 18.00 oli südaöine. Ja kui ma lõpuks Rumi soolaste pisaratega juba üsna kaugelt pihta hakkasin saama ning isegi tema lemmikmänguasi, närimiskaelakee, tema nuttu ei vaigistanud, siis tegin ma seda, mida nii paljud lapsevanemad enne ja pärast mind on teinud, ja mida ma olen vandunud, et mina kunagi ei tee. Ma võtsin välja oma mobiiltelefoni ning panin YouTube'ist multika mängima. Tegelikult ei jõudnud isegi eestikeelset välja mõelda, vaid läks see esimene, mille puhul pähe tuli, et mu sõbranna on seda oma lapse rahustamiseks kasutanud – "The Wheels Of The Bus".

Ja ilmselgelt see toimis. Saabus vaikus. Janno küsis eespingist, et kas te teete kokaiini seal taga. Ma vastasin, et vist küll. Hakkasime sellepeale arutama, et mis see siis täpselt lapsele kahjulik on ja jõudsime arvamuseni, et ega see vist ei olegi nii väga kahjulik ta ajule, kuivõrd on see kahjulik ta silmadele. Pimedas autos, pisikeselt ekraanilt multika vaatamine. Mis te arvate?’

Igatahes ma tahaksin ideaalis toimida ikkagi teistmoodi. Kuna mul on hoidjad ja mul ei ole rohkem lapsi, seega tahaksin ma, et meie multikad oleksid eestikeelsed ja soovitatavalt vaadataks neid kinos, et siis kogu see multikavaatamine oleks ikkagi kogu pere sündmus, mitte lihtsalt "tegele oma asjadega, kuni emme instat skrollib"-hetk. Samas kui on valida ahastuses nuttev laps vs. suu ammuli vaikne laps, siis viimases hädas on see teine ikkagi parem.

Minnes tagasi selle esimese kino multika kogemuse juurde, siis just tuli välja "Peletiste perekond", mis kohe kindlasti ei ole kuuekuuste laste multikas, aga see ei ole ka veel päris teismeliste oma. Kuna ma Rumiga Artise beebikinos olin varem käinud, siis leidsin ka julguse nüüd minna. See beebikino on siis selline spetsiaalne seanss, mis toimub igal kolmapäeval kell 11.30. Seal on saal veidi valgem ja heli veidi vaiksem. Lina ees on mänguasjad maas ja tundub, et pensionäride pilet ka vist odavam, kuna lisaks Rumile ja veel ühele beebile oli kogu saal täis ilma beebideta vanaemasid.

Kinos multikat ta nii ainiti ei jälginud, kui seal autos seda pisikest ekraani, aga eks see oli ka seotud rohkem multifilmi olemusega. Igatahes arvan ma, et multikate näitamine lapsele on tore ja arendav, kuid jagelen veel küsimuste kallal, kui pikalt, kui tihti, mis multikaid ja mis olukorras neid üldse vaadata.