VIDEOINTERVJUU | Räppar Genka: ilma peota ja kaine peaga pole seda mussi ilmselt võimalik nii pikalt teha (32)

Genka, ausalt, ma pidin kreepsu saama, kui kuulsin, et sa oled olnud 2010–2012 Tallinnfilmi juhataja. Kuidas sind nii prestiižikale ametipostile lasti?

Tollase Eesti Filmi Sihtasutuse Tallinnfilmi nõukogu liikmed tegid sellise otsuse. Sa ei pea alati olema selle ala spetsialist, pigem oodati, et ma tooksin sinna uut hingamist, sest Tallinnfilm ja kino Artis olid sel ajal väga kehvas olukorras. See oli megaraske aeg. Ma olin seal peaaegu kaks aastat ja siis mind kutsuti Raadio 2 peatoimetajaks. Selle kahe aastaga suutsime ära teha selle, et kino Artis siiamaani toimib, ja hoidsime ära Tallinnfilmi ehk Eesti filmi varamu sattumise erakätesse. Selline oht oli, sest Tallinnfilmi ainuke vara oli filmiõigused. Nii et kõik on hästi. See oli raske, sest ma pole ise väga filmiinimene.

Kuidas sa hakkama said, kui sind sellise x-koha peale pandi? Raadio 2-ga saad sa muidugi hakkama, sa olid seal pikalt saateid teinud ja nägid kõrvalt, mis seal toimus.

Tallinnfilmi oli ilmselt vaja juhtima teistsugust inimest, kes oskaks asju värskema ja loovama pilguga  vaadata. Mul oli parasjagu selline hetk, kus ma tahtsin midagi uut ja ägedat teha, mind kutsuti sinna probleemi lahendama ja mul oli idee, kuidas seda teha. Raadio 2-ga oli samamoodi – kõik rääkisid raadio kinnipanemisest, mis oli muidugi bullshit, sest see otsus tehakse riigikogu tasandil. Ma ilmselt vajasin selliseid väljakutseid sel hetkel oma ellu ja ma sain jube head kogemused.

Samamoodi oli siis, kui ma läksin Saku õlletehasesse tööle aastatel 2000–2006. Ma olin värske turundusüliõpilane ja ma sain sealt hea praktika. Koolis tegin ma rohkem pulli, kui õppisin. Sakus öeldi, et meile pole analüütikuid juurde vaja, vaid inimest, kes mõtleks väljapoole kasti. Minu otsene ülemus ka usaldas mind ja andis mulle vabad käed. Ma olen igal töökohal saanud vabad käed, ja see panebki tegutsema.

Siis sa muusikaga veel ei tegelnud. 2004 tuli sul lugu „Legendaarne”, mida me kõik teame. Aga millal muusika mängu tuli? Kuidas saab korraga teha tööd ja muusikat?

Nii kaua, kui ma olen tööl käinud, olen ma kogu aeg kõrvale muusikat teinud. Mäletan, et mingil hetkel nõudsid loominguinimesed riigilt raha, sest nad ei saa muidu rahulikult oma kunsti teha, siis mul tekkis mõte, et saab ikka küll. Ma pole kunagi kuskilt raha küsinud, ainult sponsorite käest, aga nemadki pakuvad pigem ise.

Sa tegelesid muusikaga ja ühel hetkel tajusid, et muusikaga võibki ära elada. Kes sa praegu oled, kui su käest ametit küsida?

Pärast Raadio 2 mõtlesin, et võtan puhkuse, sest need katsumused tõmbasid mind korralikult läbi. Mõtlesin, et natuke aega olen ja vaatan niisama, teen muusikat. Neid asju on palju, millega ma tegelen, nii et kas peab üldse panema mingit tiitlit?

Mul on kohutavalt kahju, et sa Raadio 2-st ära läksid. See vana punt kadus sealt ühel hetkel ära ja koos sellega kadus ka mingi vibe. Eriti meeldis mulle hommikuprogramm, see tõmbas mind käima. Ma praktiliselt enam ei kuulagi Raadio 2.

See oligi fun, aga me tegime seda 9–10 aastat iga jumala reede, vahel paar kuud puhkasime. Me tulime kohale ilma igasuguse ettevalmistuseta ja lihtsalt ajasime lolli juttu nii palju, kui suust välja tuli. Ja kui peaaegu kümme aastat rääkida ainult mingitest lollustest, siis ühel hetkel enam ei viitsi. Raha maksti ka vähe.

Kas selline varjatud reklaam oli sulle kasulik ka? Sa olid ju ikkagi tuntud muusik sellel ajal.See oli kindlasti väga tore, et sa said kokku inimesega, kellega sul on palju jututeemasid, saite lobiseda ja muuseas läks see ka eetrisse.

Aga kontserdid hakkasid ka segama, sest kui hommikul on töö ja õhtul esinemine, tekivad 24 tunnised töötsüklid.

Sa käid palju ka firmades õhtuid juhtimas. Räägitakse, et sa olid ühe panga kollektiivi lausa hüsteeriasse ajanud. Mida sellised firmad sind sinna rääkima kutsuvad?

Täpsustan, et ma teen selliseid asju üliharva, sest ma pole väga hea õhtujuht, see pole päris minu rida. Käin rohkem koolides ja huviringides, ja eks nad ikka tahavad, et keegi tuntud inimene räägiks. Räägin väga palju hiphopkultuurist, mis on ääretult põnev kultuuriline nähtus. See kultuur on kõigest 40-aastane ja on nende aastatega end meie ühiskonda nii sügavalt sisse söönud, et tihti me ei saa arugi, kui palju see meid mõjutab. Kogu muusikaline pool põhineb rütmil ja tavaliselt ma alustangi sellest, mis rütm üldse on ja kuidas inimene iga päev rütmiga kokku puutub. Kui asi läheb rütmist välja, siis on pekkis. Maga, tööta, söö ja puhka normaalsel hulgal. Kui rütm on paigas, siis on kõik okei.

Sa oled oma rütmi leidnud?

Ei ole. Ma tean kõiki asju ilgelt hästi, aga teostusest jääb vajaka.

Tead, millal me rütmist välja lähme? Pärast lapsepõlve, sest siis meil ju on see rütm. Ema ajab kell üheksa õhtul magama, me magame oma kindla portsu täis, siis aetakse kindlal kellaajal üles, et minna lasteaeda. Lasteaias elad täieliku rütmi järgi, pärast kodus ka teed midagi ja heidad jälle magama. Lapsed vajavad rutiini, sest siis nad tunnevad ennast turvaliselt ja neist tulevad normaalsed inimesed hiljem.

Samamoodi on, kui tahad kaalu langetada – pead sööma regulaarselt. Sa võid süüa mingeid ägedaid asju, aga kui sa seda regulaarselt ei tee, siis keha hakkab rasvu koguma. Umbes selliseid näiteid ma toongi koolides, kuigi see on üks pisike osa sellest, mis ma räägin.

Seal pangakonverentsil tegid sa täiesti hämmastava asja, mis inimesed pöördesse ajas: sa suutsid sealsamas midagi teemakohast räppida. Inimesed paiskasid suvaliselt sõnu ja sa olid nendest kohapeal mingi räpi välja mõelnud ja ette kandnud. Kuidas see võimalik on?

See presentatsioonide asi saigi alguse sellest, et ma korraldan igal aastal Eesti hiphopfestivali, juba 11 aastat. Ma sain palju kirju, et jou, Genka, ma tahan räppar olla ja mul on mikker kodus, aga ma ei tea, kust pihta hakata. Siis ma mõtlesin välja sellise algaja paketi, et kuidas sõnu välja mõelda. Ja see sõnade riimi panemine on ilgelt fun. Ma lasin hunniku temaatilisi sõnu algmaterjaliks välja öelda ja tegin neist mingi räpi moodi asja. Sõnade kirjutamise juures ongi kõige raskem teema väljamõtlemine. Sa võid neid sõnu lõpmatuseni riimi panna, aga kui sul kokkuvõttes millestki rääkida pole, siis sa pead olema väga hea artist, et see välja mängida.

Ma lugesin hiljutist Aropi ehk endise Suur Papa intervjuud ja see oli nii armas. Ta meenutas seal, kuidas ta pääses kuskilt kolkast, tuli Tallinna, käis öösiti Solarise põrandaid nühkimas – ja kui ta pöördus sinu poole, et ta tahaks teha räppi, siis ta ehmus selle peale, et sa ütlesid kohe: "Saame kokku, vaatame." Ja sa aitasidki teda. Kuidas sa nii hea inimene oled ja kust sa selle aja võtad?

Sellel on väga lihtne seletus. Me lõime 2005. aastal Pauli (Oja – toim) ja kadunud Revoga (Jõgisalu – toim) plaadifirma Legendaarne Records ja meie eesmärk oligi panna õlg alla ägedatele artistidele, aidata neil pildile saada. Sellel ajal eriti palju teisi räppareid peale meie polnud. Ma olin Suurt Papat enne natuke kuulnud. Ma töötasin sel ajal Tallinnfilmis ja ta tuli sinna. Ma küsisin: „Mis sa soovid?” Ta ütles: „Ma soovin olla number üks.” Nii me siis andsime ta esimese plaadi välja. Mul on hea meel, et olen saanud paljudele artistidele hoo sisse anda. Ilmselt on sedagi tunnet, et ma tahaks ka sellest osa saada. Mul küll puudub igasugune geen näha, et see artist on potentsiaalikas – kui mulle endale meeldib, siis ma panustan oma aega.

Kas sul pole sellist uhkusetunnet, et mina panin need inimesed sinna teeraja otsa? Et tänu minule sai temast see, kes ta on.

Muidugi on. Aga see pole nii, et poisid esinevad ja siis ma taon vastu rinda: „Minu poisid! Minu poisid!” Ma vähemalt loodan, et pole. Artist peab ikkagi ise ka midagi tegema.

Mulle tundub, et räpparite seas käib ilge rebimine, ja et on Genka punt, kuhu on kogunenud kõige tähtsamad räpparid. Kuidas teie kampa saab?

On artiste, kellega ma olen tahtnud kaasa lüüa, aga see pole õnnestunud. Väga palju toredaid asju on sündinud ka väljaspool Legendaarset Recordsit. Kuna ma teen hiphopfestivali, siis ma suhtlen pea iga Eesti hiphoppariga, aga eks ikka teed sõpradega rohkem asju koos, kui võhivõõraga. Võib-olla sellepärast jääbki mulje, et me teistega ei suhtle.

Mida räpparid teevad, kui nad kokku saavad – teil on ju kõigil vinged naised ja äge elu? Ära ütle, et te olete tavalised inimesed.

Me oleme täiesti tavalised inimesed. Pidu on ikka sisse kirjutatud. Ilma peota ja kaine peaga pole seda mussi ilmselt võimalik nii pikalt teha. 

Mind ärritab Eesti räpparite juures, et te räägite palju elu pahupoolest, aga pole ise seda kogenud, kui Beebilõust välja jätta. Te ei käi röövimas, te ei tulista üksteist, ei sõida autosid puruks...

1995 tulistati mul Kalamajas näpud ja jalg läbi. Kui ma räpin millestki, siis ma tean sellest asjast natuke. Näiteks Oleg Kosjugini nime alt välja antud plaadil, mis 2011. aastal ilmus, oli hunnik kriminogeenseid riime ja ma tundsin, et ma ei saa seda enda nime all välja anda, sest ma ei ela sellist elu.

Kas see on unistuste elu, mida sa tahaksid elada?

(Naerab.) Minu unistuste elu on absoluutselt vastupidine. Mul oli lihtsalt nii palju frustratsiooni sisse kogunenud, et ma tahtsin selle välja paisata. Agatha Christie kirjutas ka raamatuid, mitte ei läinud ise tapma.

Kust sa selle räpipisiku üldse said? 

Ma olen sündinud Kadriorus, aga vanusevahemikus 5–18 elasin Balti jaama lähedal Kalamajas. See oli täiesti teistsugune aeg ja teistsugune Kalamaja, kui praegu. Ülikooli ajal käisin ma Ameerikas ja võib-olla need kaks kultuuri – gängsta hiphopkultuur ja vene platnoikultuur – said kuidagi kokku noore Genka sees ja välja tuli see, mis tuli.

Mis sul lähiajal tulemas on?

2017 on olnud rets aasta ja üks mu elu intensiivsemaid. Ma olen andnud välja ühe kogumiku, ühe mixtape’i ja ühe plaadi. Olen aidanud välja teiste artistide plaate. Lapse tegin. Festivali tegin. Ühe filmi tegin. See on olnud lahe aasta, aga eks sellise tempo peale hakkab kuskilt mingi õmblus kärisema. Aasta lõpu võtan lõdvemalt. Veebruaris tuleb välja „Klassikokkutulek 2”.

Kui sa seda kõike jõuad, siis sul peab olema kodus kõik suurepärases korras. Samas, kui laps tuleb rääkima, siis sa ju ei peleta teda eemale või ei ütle naisele, et ma ei viitsi sinuga välja minna. Siis on tüli majas. Kuidas sa enda seljataguse oled kindlustanud?

Asju saavutades tuleb ikkagi mingeid ohvreid tuua ja eks neid ohvreid on toodud ka. Ega vist ei saaks küll teha kõike, kui poleks hea meeskond seljataga. Maris on super naine! Nii on, et kõik hakkab kodust pihta – kui seal on okei, on ka muud asjad okei.

Vaata meeleolukat videot Genkaga!