MÕNED PATUD HINGEL: Näitleja Merle Jääger tunnistab, et on jalutanud võõraste klaasidega koju ning kotti on mahtunud veinipudelgi, kuid haiguslikuks vargaks ta ennast ei pea.Foto: Arno Saar
Inimesed
17. november 2017, 21:18

Auguga lusikad, taldrikud kirjaga "pectopah", pokaalid ja õllekannud, lilled ja maalid – mida söögikohtade külastajad on läbi aegade endaga ühes viinud. Miks nad seda teevad?

Toidunõude näppamine söögikohtadest – igihaljas traditsioon (14)

Nii mõnegi eestlase kodus leidub asju, mille kohta ütleb vanem põlvkond, et eks need mõnest mõisast pärit ole. Kui aastasadu tagasi lohises mõisa köis, siis veel mõnikümmend aastat tagasi toodi vajalikke söögiriistu koju restoranidest või sööklatest. Ning ega see komme praegugi kadunud ole – kaasa võetakse kraami õlleklaasidest õlimaalideni.

Nii mõnegi eestlase kodus leidub asju, mille kohta ütleb vanem põlvkond, et eks need mõnest mõisast pärit ole. Kui aastasadu tagasi lohises mõisa köis, siis veel mõnikümmend aastat tagasi toodi vajalikke söögiriistu koju restoranidest või sööklatest. Ning ega see komme praegugi kadunud ole – kaasa võetakse kraami õlleklaasidest õlimaalideni.

„Ilusat soolatopsi ma küll ei ole võtnud, aga ikka juhtub, et kogemata on näppu jäänud mõni klaas,“ tunnistab näitleja Merle Jääger, et aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus mõnele lokaalile kuuluv joogiklaas leiab uue elu tema kodus. „Jalutad välja, jalutad kodu poole no ja siis… või siis jalutad kodu poole [klaasiga], kui avastad, et kodus ei ole enam ühtegi klaasi.“

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99