Järgmiseks juhtus see, et kui ma olen koguaeg rõõmsasti hõisanud, et mul on Rumile riideid kuni koolini välja, siis nüüd tema garderoobi sorteerides pidin tõdema, et alates seitsmekümnest sentimeetrist hakkab vaikselt siiski asju vähemaks jääma. Kutsusin sõbranna külla ja andsin südamerahuga kõik Rumi esimese kuue kuu riided ära. Ja seadsin sammud Telliskivisse Minu Väiksesse Maailma ning ostsin Rumile esimest korda ise uued riided, aga kuna ma olen väga palju riideid talle tasuta saanud, siis kulutasin südamerahus raha villaste ja siidiste talveriiete peale. (No varem olen ka ise ostnud, aga tavaliselt ikkagi kasutatud riideid.)
Lisaks siis loobusin ka kõikidest luttidest ja lutipudelitest, kuna mõtlesin, et kui ta siiani neid ei ole tunnistanud, siis võibolla see, kui ta nüüd peale poolt aastat hakkaks järsku lutti imema, ei oleks ka kõige mõistlikum. Võtsin alla ka voodibaldahhiini, mida Rumi endale järjepidevalt pähe tõmbas ja lasin voodi madratsi allapoole, sest järgmisena ähvardas voodikarussell talle kaela sadada. Kuna viimasel nädalal on talle selgeks saanud sprint-roomamine, siis rändab kapi otsa kassitoit ja korjan hoolega põrandalt igasugu purusid kokku, mis Rumi-sugusele gurmaanile väga ahvatlevad tunduvad.
Peagi peame panema uue autotooli, sest hällis on Rumil juba kohutavalt kitsas olla. Kuna vaatamata oma sihvakusele on ta meil siiski veel beebi, kes istuda ei oska, siis olen aru saanud, et meil on vaja mingit erilist tooli, kus saaks ka lamaskleda. Seejärel loobun vist ka mähkmevahetusalusest, kuna seal peal püsimine võtab rohkem energiat kui asi väärt on ning beebivannist pole mõtet rääkidagi, kuna Rumi jaoks on see juba ammu lihtsalt üks suur kruus.
Olin sunnitud loobuma ka Najelli beebipesast, kuna Rumil ei olnud enam lihtsalt jalad üle ääre, vaid ka pea ei mahtunud enam sinna sisse ära. Ma pole sarnast pesa suurematele lastele kahjuks kohanud. Võimalik, et seda põhjusel, kuna suuremat last ei jaksaks enam niikuinii käe otsas kanda. Põhimõtteliselt on tegemist beebipesaga, millel on sangad. Seda saab panna vankrisse, voodisse ja kasvõi põrandale. Kui beebi on ärkvel, siis saab sellest teha madratsi. Sellel sai Rumi suvel rohu sees hängida ja võõras kohas südamerahus põrandal olla. Kui Rumi vankris magama jäi, siis sain ta kenasti koos pesaga tuua tuppa. Ja näiteks jaanipäeval riputas Janno pesa üldse traksidega enda külge. See on funktsioon, mida ma alguses arvasin ajuvaba olevat, aga sel hetkel oli super, kuna kõhukotti ei olnud kaasas ja Rumi oli unine, aga maha teda ka ei tahtnud jahedal jaaniööl panna. Tänu sangadele sain Artise beebikinos käies Rumi koos pesaga pingi küljes olevasse nagisse riputada ja magama kiigutada. Rääkimata nendest lugematutest kordadest, kui preili vankrist välja nõudis ja Janno lihtsalt pesa käevangus, Rumi sees magamas, koju jalutas.
Eks need kõik on ju lihtsalt asjad. Aga kõik nad sisaldavad nii palju mälestusi. Vahel on tunne, et selle kuue kuuga olen ma jõudnud kogeda kuue aasta jagu sündmusi ja kõik asjad räägivad mulle mingit lugu. Mingi lahe romantika on nendes esimese kuue elukuu asjade kokkupakkimises ja järgmistele beebidele edastamises. Võtsin suure kasti ja kogun sinna mälestuseks pisemaid asjakesi, millest ma lihtsalt kuidagi ei raatsi loobuda.
Kommentaarid