Hooldekodu tee Kurva Kuju Rüütli viimane lahing kohtus: „Ma olen ohver, mitte kurjategija!“ (30)

Neljapäeva hommikul on rohelist kaabut kandev ja haige jala tõttu poolikule piljardikepile toetuv Pavel Kolomentsev (63) Liivalaia kohtumajas aegsasti enne istungit kohal. Lühikest kasvu jässakas mees on ilmselgelt erutatud – kohtuistungil on sõnajärg jõudnud tema kui süüdistatavani.

Pavelile on esitatud kriminaalsüüdistus selles, et ta lükkas 28. juulil 2015 Tallinnas oma kodu ees 67aastast Tatjanat, kes valusasti kukkus.

Ristküsitluse eel hoiatab kohus meest, et süüdistataval tuleb vastata ainult küsimustele, nii täpselt ja lühidalt kui võimalik. Pavel lubab korraldust täita, kuid unustab selle ilmselt kohe.

Paveli üle poolteise tunni kestnud usutlemine kulgeb vaevaliselt ning kohtuniku pidevatele protestidele vaatamata äärmiselt dramaatiliselt. Süüdistatava eesmärk on maalida kohtule pilt, millistes ebainimlikes tingimustes peavad elama Hooldekodu tee sotsiaalmaja elanikud. Nad kannatavat asotsiaalse elemendi katkematu terrori käes. Kohut aga huvitavad sündmused juuli lõpus kaks aastat tagasi. Pavel sunnitakse raamidesse, mis mehe mõttelõnga katki rebib ja vererõhu ohtliku piirini tõstab. Kui meeleheitel mees soovib laiema pildi huvides alustada kaugemalt, võttes appi klassikuid antiigist tänapäevani, kutsutakse teda karmilt korrale. Pensionäri palged värvuvad pahaendeliselt punaseks. 

Pavel kougib kotist lagedale ja näitab kohtule punaseid kõrvaklappe, milleta oleks tema elu sotsiaalmajas võimatu. Tal on kaasas ka kahe aasta taguses konfliktis kannatada saanud tuulepluus, mille ta kiiruga selga tõmbab.

„Kuidas te ometi aru ei saa, et mina olen siin ohver, kellest millegipärast tahetakse kurjategija teha,“ kurjustab kohtualune. „Lükkasin ukse eest umbes meetri jagu kõrvale ratastoolis istunud mehe, tekitamata talle vähimatki ohtu. Nad jõid seal viina ja mängisid kaarte. Majas elavad vanakesed olid mulle pidevalt kurtnud, et „Pavel, võta ometi midagi ette“.“

Pärast korraloomist maja sissekäigu ees soovinud Pavel oma sõnul lahkuda. „Korraga hüppas mulle tagant selga Tatjana, kes karjus: „Pavel, armasta mind!““ meenutab kohtualune. “End kaitstes raputasin ta maha. Ma ei saanud teda ometi selga jätta. Kas ta kukkus ja kuidas, ma ei tea. Igal juhul oli ta kiiresti jalul, jooksis ümber minu ning sõimas ebatsensuurselt. Tegin temast siis veel pilte ja läksin minema.“

Aga novembris kutsuti välisreisilt naasnud Pavel politseisse, kuhu Tatjana oli kaebuse esitanud. Kaks aastat tagasi toimunud ülekuulamisel mäletas mees, et talle selga karanud Tatjana oli maha raputamisel kukkunud. Nüüd ei meenu see seik talle enam nii detailselt.

Prokuröri sõnul on just Pavel see, kelle tõttu pealtnäha teisejärguline ja raskete tagajärgedeta konflikt kohtusaali jõudis. Õiglust nõudev Pavel polevat kohtuväliste lahenditega nõustunud.

Prokurör leiab, et Paveli süü on leidnud kohtus kinnitust. Kannatanu ja kolme tunnistaja juhtunut kirjeldavad ütlused langevat süüdistaja sõnul kokku. Prokurör jätab tähelepanuta asjaolu, et tunnistajad polnud sugugi ühel meelel, kas Pavelile süüks pandav vägivallatsemine toimus hommikul või õhtul, ja palub mõista kohtualusele 2000 euro suuruse rahalise karistuse.

Kaitsja palub Paveli õigeks mõista, kuna joomaseltskonda ohjeldades ei tegutsenud ta tahtlikult ja ühe veidi usaldusväärsema tunnistaja sõnul olnud Paveli ja Tatjana vahel tõepoolest kähmlus, enne kui kannatanu kukkus.   

Viimases sõnas keskendub oma võitluses üksi jäänud Hooldekodu tee Kurva Kuju Rüütel uurimisorganite töö kvaliteedile. „Mingit uurimist ju tegelikult polnudki,“ kasutab mees oma viimast võimalust. „Politsei kuulas üle vaid joomakaaslased, jättes nende hirmuvallas elavad vanurid täiesti tähelepanuta.“

Kohus kuulutab otsuse välja 23. novembril kell 13.