Manona Paris: "Füüsilise vägivalla eesmärk pole muu kui kehtestada võimalikult tugev võim ohvri üle."

Peatoimetaja kiri

Jaapanlastel on tore kunst kintsugi, mis muudab purunenud esemed kaunimaks ja väärtuslikumaks kui enne. Selleks tuleb neid parandada kulla või hõbedaga. Sellega käib otsapidi kaasas ka mõtteviis, et kogu elu on liikumises ning murrud ja praod osa sellest. Kuld aga sümboliseerib õppetundi, mida me neist saame, et võiksime edasi elada ilusama ja paremana.

Me kõik aga teame, et on pragusid, mida, tundub, ei saagi parandada. Üks selliseid sügavale lõikavaid haavu on vägivald koduseinte vahel, kui sinu vastu tõstab käe inimene, kes tegelikult peaks sind üle kõige hoidma ja armastama. Seekordne Naisteleht räägib ühe pereema loo, kellele armastatu raske rusikas jättis sellised haavad näkku ja hinge, et ta ei uskunud end eales paranevat.

Sigrid räägib ausalt, kuidas tal on tänini häbi, et need õudused temaga juhtusid. Paraku on see ohvrite puhul pigem reegel, olen kogenud. Peamine, mis hoiab halva suhte vangis, pole mitte kartus agressorit vihastada (kuigi ka see on kõrgel kohal), vaid häbi. Öeldakse ju, et kus suitsu, seal tuld, tangot tantsitakse kahekesi ja «Mille eest sa siis niimoodi peksa said?».

Mille eest, mille eest ... Füüsilise vägivalla eesmärk pole muu kui kehtestada võimalikult tugev võim ohvri üle. See tähendab, et igasugune debatt on otsas ja argumente enam lihtsalt pole. On vaid rusika ja tugevama võim, mille eest lasub vastutus vaid lööjal. Ohvril, kes on hoobiga jäetud ilma kogu oma inimväärikusest, pole aga nende filosoofiatega midagi peale hakata. Ikka jääb kaikuma õõnes «mille eest?». Eriti kui lööja vannub enne (ja pärast!) armastust ning hoolimist.

Häbi jõud on kahjuks väga suur. See kallutab ka tugevamaid isiksusi jubedused endale söödavaks tegema ja kannatama. Lisandub tunne, et vahest ma – rikutud ja haavatud – polegi paremat väärt. Olen näinud, kuidas see häbi kestab kauem kui mis tahes sinikad või vermed, olles sageli lausa pärandatav.

Häbi vastu aitab aga rääkimine. Mul on väga hea meel, et viimaks ometi õpime minevikuvarje lahti harutama ja et õppetund pole mitte kogetud õudus ja valu, vaid tugevus ja meelekindlus, see tõeline kuld. Ka meie külgedel oma lugu rääkiv Sigrid leidis endas jõu õudusest põgeneda ja avastada lähedaste toel oma hingest seda kulda, millega hakata tekkinud mõrasid täitma. Nüüd võib tema kohta julgelt öelda «ilusam kui eales varem».