GALERII l "Vaba Mehe Tee": kuidas mehed püüdsid teisi mehi vabaks rääkida (2)

Leidsin istekoha tribüüni kõrgemal astmel ning viskasin meeldetuletuseks viimase pilgu päevakavale. Esinejate nimekirja uurides hoomasin äkitselt ühte sõna, mis pidevalt kordus:  ettevõtja. Tõstsin pilgu nutitelefonilt ning heitsin pilgu ülejäänud publikule. Mitmesajapealisest meestesummast vaatasid vastu viisakates särkides ja viksitud kingades isandad, kellest nii mõnigi tundus omavat vähemalt kahte rahvusvahelist firmat. Kiirelt hakkasin mõtlema, kas olen ehk valesse seltskonda sattunud ning tõmbasin oma kapuutsiga dressipluusi hõlmad pisut koomale. Rolexit polnud samuti kusagilt võtta.

Peagi aga selgus, et esmamulje oli pisut petlik. Tõsi, Võrust pärit traktorist Vello end antud seltskonnas end ehk koduselt ei tunneks, ent meeste probleemid on niivõrd universaalsed, et kuuldud situatsioonidega suudab samastuda iga mehepurikas, olgu tema nimel kas tarvkvarafirma või hektarite kaupa põllumaad. Ilmekaks näiteks oli esimesena lavale astunud Urmas Sõõrumaa, kes kinnitas, et iga mees tunneb hirmu, eitagu ta seda kui palju tahes. Ka väitis ta end olevat seminariusku ning kirjeldas ühte varasemat kogemust, kus tal kästi oma hirmud endast padja kaudu välja peksta. Etteaste lõppedes väljus Urmas saalist reipal sammul ning seda ei saa talle pahaks panna, sest seitsme lapse isa jaoks on isadepäev tõenäoliselt üpriski tähtis ja tegus.

Meeldejäävaid seikasid leidus rohkemgi, näiteks kirjeldas professionaalne koolitaja Kaido Pajumaa ükskõiksuse meditatsiooni (kasutades selle kirjeldamiseks muidugi pisut vängemat, trükimusta ehk mitte kannatavat venekeelset sõna), mis aitab mehel välja filtreerida kõik negatiivse. Meditatsiooni ja jooga õpetaja Joonas Saks räägib aga kuidas ta nooremana esoteerikat avastas ning raamatupoest eneseabimaterjale ostmas käis. Leti ääres olevat Joonas üritanud müüjale jätta muljet, justkui oleks kirjateosed sõbrale mõeldud, sest üks õige Eesti mees ju ometi abi ei vaja!

Koolitaja Peep Vain räägib pikalt ja laialt muutustest oma elus. Üheks selliseks on intervjuudest keeldumine, sest kui tema ettekandele eelnenud pausi ajal talle selleks ettepaneku tegin, surus ta mul rõõmsalt kätt ja ütles, et ta on oma elu jooksul juba piisavalt tähelepanu saanud.  Oma ettekande ajal räägib Peep inimkehast ning sellest, kuidas vahel organism aru saab, kui miski meelele halvasti mõjub. Peep toob näiteks enda viis aastat tagasi opereeritud põlve, mis pole tänini täielikult paranenud, ning väidab, et kui talle miski eriliselt tuska teeb, läheb põlv paiste. Piilun vargsi, ega ma ometi enda eelneva pealekäimisega talle tüli pole teinud. Õnneks paistavad Peebu mõlemad põlved vähemalt tol hetkel sama suured olevat.

Ürituselt lahkudes nendin, et minu isiklik teekond sisemise vabaduse suunas vähemalt hetkel algust ei saanud, aga mine sa tea – ehk istutati selle tarbeks mulle alateadlikult seemneke sisse. Vähemalt olen kogemuse võrra rikkam, sest niivõrd suurt hulka mehi üheskoos olen seni näinud ainult jalgpallivõistlusel, aga sinna lubati naisi ka. Omavahel kallistada on aga õnneks mõlemal üritusel igati okei.