„Mina tahan ka niimoodi minna! Täiesti üksi!“ (28)

Väike. Tragi. Sarmikas. Säärane näitlejanna oli Salme Reek, kes oma viimse etenduse ise lavastas. „Ja rahvas mälestas, armastas ja austas teda ärasaatmisel, aga see lõpp – tema viimane soov, et ta laseb end kremeerida ja keegi kalmistule ei tule – oli teda ärasaatvale publikule kerge šokk,” kõneleb näitlejanna elulooraamatus „Salme Reek. Noor vana daam” tema kolleeg Maila Rästas. „Kõik seisid Draamateatri juures, oldi harjunud, et nüüd sõidetakse bussidega kalmistule, aga öeldi: „Kõik!” Teda ärasaatev vanem generatsioon sai pooleldi pettumuse osaliseks.”

Tõepoolest – võib vaid ette kujutada, kui jahmunud olid leinajad, kui must matuseauto näitlejanna sargaga politseiauto järel teatrimaja eest minema vuras. Otse Pärnamäe krematooriumisse. Sellist lahkumist polnud aastal 1996 veel harjutud nägema. „Võib öelda küll, et ta lavastas oma ärasaatmise ise,” tõdeb näitlejanna õepoeg Juhan Paadam. „Inspiratsiooni kremeerimiseks sai ta oma Soome näitlejannast sõbrannalt, mõlemad olid tsaariaegsed naised. Käisime Salmega tema ärasaatmisel, kus just nii oli tehtud: lahkunu saadeti kirikust ära ja siis viidi sark krematooriumisse. Pärast ütles tädi Salme mulle kiriku uksel: „Mina tahan ka niimoodi minna! Täiesti üksi!”