Ma ei saa aru neist inimestest, kes omanda matuseid korraldavad. Siia kommentaariumisse ka sellised sattunud veel. Inimesed, te olete surnud, mis see teie asi on kuidas teid maetakse?
To 13.27 mina ei saa sinust aru10. november 2017, 17:50
Leinajatel on tegelikult palju lihtsam, kui inimene juba oma elu ajal sellised soovid teatavaks teeb. Päris paljudel ei ole sugugi ükskõik, kuidas teda maetakse. Ja nende soovidega tuleb kindlasti arvestada. Muide, seda küsitakse esimese asjana ka matusebüroodes, et kas kadunukesel olid ka endal mingid kindlad soovid.
kujunesid sugulaste ja sõprade vahelisteks meenutusteks sellest mehest. olin siis veel üsna õrnas eas ega saanud päris aru, mis toimub. kuna onu oli olnud kange laulu-, pilli- ja naljamees, lauldi tema lauldud laule ja mängiti tema lemmiklugusid. ei tea ühtegi teist matust, kus oleks olnud pillimees. nuteti, naerdi, meenutati. onupoeg tänas, ütles, et just nii oli isa tahtnud minna. sellised mõtted tõi S.R. minek.
Veel üks väärikas näitlejanna S.L. läks üksi. Olles kapseldunud oma koju, uhke nagu ta oli, umbusaldas igasugu hooldajaid, ei võtnud ühendust, kuigi samas majas elasid tuttavad... ja nii ta leitigi oma kodunt juba kaua lahkununa, kuna teatriliit hakkas muretsema, et miks vanaproua ei ilmu võtetele.
Juba koolis inimeseõpetuse tunnis peab olema ka teema "kui inimene sureb". Sünniga seotu pole enam tabu, lapsed teavad, kuidas eostamine toimub ja mis on sellega kaasnev vastutus. Kuid haigused, vananemine, abituks jäämine, erivajadustega inimesed -- ka seda tuleb õppida ja teada. Tegeiikult teavad seda vaid need, kelle peres see toimub. Samas ei soovi ma kuidagi ära võtta noorte inimeste loomupärast elurõõmu. Kes hakkab liiga palju mõtisklema, seda ähvardab depressioon.
leiab internetist päris täpsed juhised , mida lähedase surma korral teha tuleb. Samuti nõustavad matusebürood ja võivad soovi korral absoluutselt kõik ise ära teha.
Salme Reek meenutab mulle väga mu kadunud vanaema, nii väliselt kui ka olekult, niipalju kui ekraanilt teda nägin. Aga vanaema tegi eluaeg rasket maatööd, kasvatas üles 5 last, mees sai varakult surma. Aga niimoodi elasidki varem enamik eesti naisi. Tema ja oma teise vanaema hauale lähen kui pühakotta. Minu jaoks olid nad pühakud.
Tere. Matused eestiastel on olnud erinevate traditsioonidega. Inimesed surid enamasti kodus. Ei viidud haiglasse voolikute otsa agooniale. Talus pesti kadunu, riietati, oii surnuvalve, lauldi e. itketi. Peremees tegi ise kirstu. Surnu viidi jalad ees oma viimsele puhkepaigale. Ilus komme oli taluväravasse panna ladvast murtud kuusekesed. Vahel viidi ka kohalikust kirikust. Oma kodust ärasaatmist toimetatakse praegu veel mõnes eramajas. Üldiselt võiks matus olla pigem helge. Kui keegi tahab surnut meenutades nalja visata, poleks see üldse sündmatu. Või laulda, tantsida. Sõltub, kuidas inimene ise surma ja matusesse suhtus. Kui ütles, et ei taha mingeid nekrolooge ega pisarapuistamst, siis nii tehkugi. See aga eeldab, et surmast on enne räägitud. Palju surmasid tuleb aga ootamatult, vot sel juhul ei oskagi nõu anda. Ja kui sureb/hukkub laps... raske teema igal juhul
Kas ongi see halb, et me tahaksime kombeid muuta. Kunagi olid sugulaste vahel tihedad sidemad, käidi tihedalt läbi ja matus oli sugulaste kokkusaamine täiega. Nüüd on tihti nii, et sugulastega läbikäimist ei olegi ja matustekle koguneb tavainimese puhul töökaaslased, tuttavad, sekka ka mõni sugulane. Mina tahan, et ärasaatmine toimub siis, kui olen juba urnis.Kes tahab, mäletab mind elavana ja lepib , et surnut ei veeta ringi ja ei vahita, Kuna urnimatus on lihtne, siis selle juures võiksid olla vaid kõige lähedasemad. Väike seltskond, kellele ma mingil määralgi midagi tähendasin. Saagu jub ükskord rahu! Loomulikult oleneb kõik kui suur ja lähedane on tutvusringkond, suguvõsa ja kindlasti ka see, kui tuntud inimesega on tegemist.
"Kas ongi see halb, et me tahaksime kombeid muuta." Kahju on ühtpidi sellest muutumisest niigi. Võõramaised,sealjuures euroopalikud, surnuaiad on muutunud minu simis kõledateks kohtadeks.Päris õudne oli ühes naistevahetuse saates,kus pereema sattus eesti naise välismaisesse perre ja tahtis näha kohalikku kalmistut! Pereisa ütles: lapsi sinna ei vii, see mõjub neile halvasti, ja ise ma ka ei tule.Mine, ja me ootame tee peal,tee ruttu! Surnuaed oli õõvastav,maa-ala ühesuguste kiviseintega,millel ninaks lauakesed lõikelilledele. Ja sedalaadi kultuuri on nüüd kõik kohad täis.JÕUAME MEIEGI SINNA. Kole!
Haudasid tuleb ka hooldada. Võib-olla ükskord pole enam kedagi, kes seda teeks? Vaevalt, et keegi meist tahaks, et tema viimne puhkepaik räämas ja korratu välja näeb ning möödujad sinna halvustavaid pilke heidavad.
jah, see on tõepoolest probleem. Meie perekonna hauad on väikesel maasurnuaial, kuhu maetakse ehk üks aastas. Vähemalt 7o % on hüljatud ja tasandatud. Sellepärast on eriti kurb vaadata maastikul suurt mälestuskivi kirjadega. vanem põlvkond lahkub ja noortel pole harjumust minevikust hoolida. Aeg teeb oma töö. Aga milleks halvustada. Möödu ja ütle: puhka rahus, kõik siin maailmas läheb mööda.
Minu meelest see oli väga ilus. Salme tahtis minna oma viimasele teekonnale üksinda, mis selles siis nii imelikku oli? Need inimesed, kes elus on väga seltskondlikud ja oskavad head nalja teha, võivad oma hinges olla väga üksikud. Olen alati mõelnud, kui kuulen matustel viimaseid kõnesid, kus lahkunut meenutatakse lausa ülistades. Aga kas tema elu ajal ka keegi märkas, kui tore, tark ja imetlusväärne inimene on üks või teine olnud? Siis tekibki selline mõte - milleks lihtsalt moe pärast kogu see jant?
Põllule teeb tuhk ainult head, ise panen alati ahjust võetud tuha põllule, surnu tuhk käib ka, mittte mingil juhul veekogusse, kas neid veel vähe reostatakse.
KOMMENTAARID (28)