Lia Laats.Foto: EESTI TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM
Aigi Viira 11. november 2017 00:01
Aasta oli 1947. Leningradis võeti üles ENSV esimest mängufilmi „Elu tsitadellis”. Üksnes näiteseltskonna moodustasid eestlased, kes majutati peenesse Astoria hotelli. „Iga päev tuli Lenfilmi võtetele sõiduks ette luksusauto. Üldiselt suhtuti eestlastesse nii hotellis kui stuudios nagu välismaalastesse,“ jutustas näitleja Gunnar Kilgas aastaid hiljem ajalehele KesKus. „Kummardati ja koogutati igal sammul – elasime kui kuninga kassid.“

Aasta oli 1947. Leningradis võeti üles ENSV esimest mängufilmi „Elu tsitadellis”. Üksnes näiteseltskonna moodustasid eestlased, kes majutati peenesse Astoria hotelli. „Iga päev tuli Lenfilmi võtetele sõiduks ette luksusauto. Üldiselt suhtuti eestlastesse nii hotellis kui stuudios nagu välismaalastesse,“ jutustas näitleja Gunnar Kilgas aastaid hiljem ajalehele KesKus. „Kummardati ja koogutati igal sammul – elasime kui kuninga kassid.“

August Jakobsoni suhteliselt keskpärase, kuid ideoloogiliselt täiusliku näidendi „Elu tsitadellis“ ekraniseeringuga 70 aastat tagasi algas ENSV mängufilmi ajalugu, on KesKusis kirjutanud filmiarhiivi juht Eva Näripea. Idee Estonia teatris mängitava lavastuse filmiks väntamiseks sündis aasta varem.

Kohalik filmimaailm aga oli saanud sõjalt surmahoobi. Hävinud oli Eesti Kultuurfilmi veel 1940. aasta suvel moodsa filmitootmise tasemel olnud tehnikapark. Põgenenud, likvideeritud või kõrvale jäetud olid paljud Eesti Vabariigis tegutsenud filmiinimesed – alates loojaist ja lõpetades ametnikega.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon