Mis on inimväärikus
Euroopa inimõiguste konventsioonis puudub inimväärikuse mõiste sootuks. Selle puudumist on seletatud konventsiooni väljatöötajate pragmatismiga külma sõja kontekstis. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus täheldanud, et konventsiooni tõeline eesmärk on just inimväärikuse ja vabaduse kaitsmine, ning et inimväärikus on demokraatliku ühiskonna kõige olulisem väärtus.
Euroopa Inimõiguste Kohus on inimväärikusele oma erinevates lahendites korduvalt viidanud, kasutades peamiseks õiguslikuks aluseks konventsiooni artiklit 3, mis ütleb, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohtu üheks eellaseks olnud Inimõiguste Komisjon kasutas seda seitsmekümnendatel aastatel rassilist diskrimineerimist puudutavas asjas. Esimest korda tõi Euroopa Inimõiguste Kohus inimväärikuse mõiste oma kohtuotsusesse sisse aga 1978. aastal, kui mõistis kohtuasjas Tyrer hukka Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi, kus oli 15aastasele kaebajale mõistetud kehaline karistus, mis seisnes selles, et kaebaja pidi maha võtma püksid ja aluspüksid ning sai vitsahoope. Euroopa Inimõiguste kohtu arvates oli tegemist isiku moraalse ja füüsilise alandamisega.
On selge, et inimväärikus tõuseb esile seoses konventsiooni tuumikõigustega, nagu õigus elule, piinamise ja ebainimliku kohtlemise ja orjapidamise keeld.
Lugedes Euroopa Inimõiguste Kohtusse saadetud kaebusi ja neid lahendades tuleb paratamatult ikka ja jälle arutleda inimväärikuse olemuse üle. Aastal 2015 jõudis Euroopa Inimõiguste kohus asjas Bouyid v. Belgia juba niikaugele, et mõistis inimväärikuse rikkumisena ka seda, kui politsei kinnipeetavat näkku lõi. Selles asjas olid kaebajateks vennad, kes toimetati eri põhjustel politseijaoskonda, kus politseiametnik mõlemat venda näo piirkonda lõi. Euroopa Inimõiguste Kohus märkis, et jõu kasutamine jõuametkonna esindaja poolt peab olema alati rangelt möödapääsmatu, kui see aga alandab isiku väärikust, siis on tegemist konventsiooni artikli 3 rikkumisega.
Antud asjas Belgia valitsus ei väitnud, et löögid näo piirkonda olid möödapääsmatud, mistõttu tuvastas kohus rikkumise ja rõhutas, et löök näkku politsei poolt isiku suhtes, kes on täielikult tema kontrolli all, riivab väga sügavalt selle isiku väärikust. Isiku nägu väljendab tema isikupära ning on oluline kommunikatsioonivahend. Rikkumisega on tegemist isegi siis, kui politsei käitumine alandab isikut tema enda silmis, ja seda ka vaatamata pikaajaliste mõjude puudumisele, nagu antud olukorras, kus mingeid tüsistusi ei tekkinud.
Politsei käitumist ei vabanda ka see, et tegemist oli ärritatud ametiisiku mõtlematu teoga. Isegi kõige raskemates olukordades tuleb välistada alandav või ebainimlik kohtlemine, seda sõltumata teise isiku käitumisest. Selles asjas eriarvamusele jäänud kohtunikud leidsid, et kuigi nulltolerants politseivägivalla suhtes on iseenesest kiiduväärne, sest politseivägivald on vastuvõetamatu, ei ole kohus siiski hinnanud käesoleva asja nüansse ning ei ole lähtunud reaalsest olukorrast.
Selge on see, et inimene ei saa olla riigivõimu mängunupp. Keegi ei tohi teiselt inimeselt tema inimväärikust ära võtta. Eks ütle ju ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon artiklis 1, et kõik inimesed sünnivad oma väärikuselt ja õigustelt vabade ja võrdsetena.
Inimväärikus ja eetika
Inimväärikus on tihedalt seotud eetikaga, sellega, kuidas kodus, koolis, ühiskonnas kaasinimesi hinnatakse, inimväärikust austatakse, millised on üldised käitumistavad ja moraal. Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendab oma töö alusdokumenti, 1950. aastatest pärit Euroopa inimõiguste konventsiooni kui elavat kirjatähte, lähtudes tänapäeva arengutest. Näiteks see, mis oli võib-olla lubatud konventsiooni kehtima hakkamise algusaastatel, on vahepeal leidnud ühiskonna halvakspanu, nagu näiteks laste füüsiline karistamine.
Siin tekibki küsimus, kas näiteks sarimõrvaril või vägistajal on samasugune inimväärikus nagu teistel? Kas riigid võivad teinekord inimõigusi piirata, toetudes nende traditsioonidele, eetilistele ja moraalsetele tõekspidamistele, ja kas inimväärikus võiks olla selleks piiriks, millest allapoole ei tohi inimõiguste kaitse latti lasta? Kas Euroopa riikidel on ühesugused arusaamad inimväärikusest ja teatud konsensus eetilistes põhimõtetes?
Ühest vastust anda on siinkohal väga keeruline, paljuski sõltub lahendus konkreetse asja aluseks olevast olukorrast ja individuaalsetest näitajatest. Esmalt peab kindlaks tegema, kas tegemist on ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise või piinamisega või mitte, mis on lubatav, mis mitte. Selleks hindab Euroopa Inimõiguste Kohus muu hulgas seda, kui kaua kohtlemine aset leidis, millised on selle kohtlemise tagajärjed isiku füüsilisele ja vaimsele tervisele, mõnel juhul arvestab ka väärkohtlemise ohvriks langenud isiku sugu, vanust, tervislikku seisundit. Näiteks võib terve noore mehe sundimine kaua toolil istuda erineda sellest, kui sama nõutakse rasedalt naiselt.
Salatikauss ja väike pension
Oma mitmetähenduslikkusega võib inimväärikuse küsimus viia ka vääritimõistmiseni. Nii näiteks esitas Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse kinnipeetav, kes leidis, et tema inimväärikust alandatakse, kuna ta peab sööma praadi ja salatit ühelt ja samalt taldrikult, samal ajal kui varem ühe teise riigi vanglas karistust kandes oli vanglasöökla talle serveerinud esmalt salati ja alles seejärel pearoa.
Mõistagi devalveerib selline lähenemine inimväärikuse sisu. Igal pool inimväärikuse rikkumist nähes ei pruugita tegelikke probleeme enam tähele pannagi. Seetõttu on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et kinnipeetavate kohtlemise hindamisel peab siiski lähtuma ka vangistuse praktilistest poolest. Kinnipeetav ei saa näiteks nõuda paremat arstiabi, kui seda võimaldatakse vabaduses viibijatele. Pealegi ei ole kellegi inimväärikust alandatud pelgalt sellega, et ta on õiglase kohtumenetluse tulemusena vangi pandud.
Samas ei ole Euroopa Inimõiguste kohus välistanud teatud sotsiaalsete ja majanduslike õiguste sidumist inimväärikusega, näiteks vene pensionäride kaebusi lahendades on kohus leidnud, et kuigi konkreetsetes asjades rikkumist ei olnud, võib liiga väike pension tuua kaasa ebainimlikud ja inimväärikust alandavad elamistingimused (Larioshina v. Venemaa ja Budina v. Venemaa).
Niisiis võib kokkuvõtlikult väita, et inimväärikuse kasutamine Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sõltub väga palju konkreetse kohtuasja faktidest ja asjaoludest. Samas ei tohi unustada Euroopa Inimõiguste Kohtu teatud pedagoogilist rolli, see tähendab, et konkreetsete asjade lahendamisel võidakse anda ka üldisi õpetussõnu.
Kommentaarid