Helen Adamson lähisuhtevägivallast: vägivald suhtes ei ole õigustatud mitte ühelgi kujul ega hulgal (17)

„Ma olen kindel, et meil kõikidel on olnud erinevatel eluetappidel põhimõtteid, mis määratlesid suuresti selle, kes me oleme. Nüüd aga mäletame neid ainult tagasi vaadates, sest praeguseks oleme nendest välja kasvanud. Ometigi võis siis tunduda, et me ei tagane neist mitte kunagi! Täiskasvanuea alguses oli mul suhete kohta kolm kõige olulisemat põhimõtet: Mina ei ole IIAL kellegi armuke, mina ei lase IIAL ennast kellelgi petta (kui mind petetakse astun ma kohe suhtest välja). Mina ei lase IIAL end ühelgi mehel lüüa,“ alustas ta blogipostitust. 

Adamson tunnistab, et elu olulisimad õppetunnid sai ta kahekümnendate alguses, kuna selleks ajaks, kui ta oli saanud 22-aastaseks, oli ta murdnud kõiki neid põhimõtteid.

„Kuigi olin kindel, et neid ei murra ma IIAL. Siis hakkasin ma aina jõulisemalt aru, et see eluke ei saa olema sugugi selline nagu ma ette kujutasin,“ tunnistab ta, lisades, et ei süüdista end, kuna teooria ja reaalsus erinevadki kardinaalselt.

„Kuna mina kogesin pika perioodi jooksul füüsilist vägivalda kahel korral, esimest korda kõrvakiiluna ja teisel korral ühe rusikahoobina, oli mul lihtne endale öelda, et see tõesti oli vaid suurte tülide käigus toiminud harukordne intsident. Ilusa fooni hoidmiseks kuulsid minu lähedased sellistest juhtumistest alles pärast suhte lõppu. Vaid üks sõbranna oli teadlik meie tegelikust läbisaamisest,“ tunnistab naine.

Adamson kirjutab, et ta õppis antud olukorras seda, et iial ei tohi teisi hukka mõista. „Enne oma kogemusi olin ma arvustanud paljusid naisi, kes olid suhtes vägivaldse või truudusetu abikaasa või elukaaslasega. Ma mõtlesin, et kuidas neil saab olla enda vastu nii vähe austust. Ükski normaalne naine ei tolereeriks seda. Oma mustvalge mõtlemise eest sain kiiresti vastu sõrmi, karma is a bitch, kui sa ise väiklane oled!“ sõnab ta.

„Üks minu elu olulisem õppetund on kindlasti, et iga kord, kui ma mõistan hukka ilma, et ma püüaksin end panna teise inimese kingadesse, siis ühel hetkel mängib elu mind samasse olukorda nõnda, et ma ilmselgelt enam hinnanguid ei anna.“

Adamsoni sõnul on üks tema olulisimaid põhimõtteid see, et iial ei saa öelda iial. „Erinev olla on igati okei. On normaalne, et tekib põrkumisi põhimõtete ja vaadete erinevuse osas aga kuni meie oleme avatud meelega, jääme iseendaks ja lubame teistel olla, on kõik juba hästi!“

Loe blogipostitust täismahust SIIT!