See, et londonlanna Samanta Bullock (39) üleüldse elus on, on meedikute imetegu. Kirglikult relvahuviline tüdruk oli 14aastane, kui ta end isa jahipüssist kogemata tulistas. „Mängisin sellega ja tulistasin end kogemata. See, mis juhtus, oli väga kurb,” vahendab Daily Mail Samanta sõnu. „Kuul tabas mu selgroogu ja rebestas seljaaju, ühtlasi tabas maksa, kõhunääret ja teisi piirkondi. See, et ma ellu jäin, on ime. Olin tookord säärases paanikas ja surmahirmus, et kui mulle öeldi enne operatsiooni, et ma ei kõnni enam iial, polnud see oluline.”
Tüdruk vajas aastaid taastusravi ja füsioteraapiat, et tulla toime tavainimesele niivõrd elementaarsete asjadega nagu istumine või voodisseminek. Samanta ilmutas hämmastavat meelekindlust: temast sai Brasiilia parim ratastoolitennisist. Paraolümpialgi võistelnud neiu aga unistas veel modellitööst, millega ta oli raha teeninud juba enne saatuslikku õnnetust.
Samal teemal
„Olin alati unistanud Londoni moenädalast ja see tundus nüüd lootusetu plaan,” rääkis Samanta Daily Mailile. Ta suunas kogu energia tennisemängu ning üllataval kombel pani just see aluse tema modellikarjäärile. „Mul paluti poseerida tennisetoole müüvale firmale,” seletab Samanta. See innustas teda teistegi firmade poole pöörduma, ent näiteks teksafirma ütles talle kategooriliselt ei, sest Samanta on ratastoolis. Aastakümned kulusid, unistus nihkus üha kaugemale.
„Tahtsin, et mulle jääks meelde iga hingetõmme...“
Ometi sai tänavu oktoobris Samanta südamesoov tänu puuetega modelle toetavale heategevusorganisatsioonile Models of Diversity viimaks tõeks. Esimest korda juba kaheksa-aastasena poodiumile astunud Samanta veeres Londoni moenädalal publiku ette ratastooliga, seljas õlgu ja reit paljastav teksakleit.
Samanta võitles mõrumagusate tunnetega. „Teadsin, et ei pruugi enam eales sellel moepoodiumil üles astuda. Tahtsin, et mulle jääks meelde iga hingetõmme ja sekund,” meenutab ta.
„Kui keegi ütleb mulle, et ma ei saa midagi teha, tekib mul tahtmine tõestada, et ta eksib. See teeb mind tugevamaks. Iseäranis kehtis see modellinduse puhul,” kinnitab ta. Samanta sõnul kasutame me kõik ju moetööstuse toodangut, ehkki oleme igaüks isemoodi.
„Miks meid siis kõiki ei esindata? Olukord ei muutu üleöö ja see võtab palju aega. New Yorgi moenädalal on ratastoolis modellid juba olnud, aga neid on vaja veel palju rohkem näha. See peab saama tavapäraseks.”
Models of Diversity asutaja Angel Sinclair kinnitab, et Samantal on olemas moetööstuses vajalik sihikindlus. MOD usub, et moepoodiumidel ja moekampaaniates peab olema oma koht ka puudega modellidel. „Samanta puue pole teda peatanud. Seetõttu on temast saanud meie organisatsiooni saadik. Ta teab, et tema teel on takistused, aga ta purustab need kõhklematult.”
2 KOMMENTAARI