Film

ARVUSTUS | „Björn Borg ja McEnroe“ – liiga palju tennist, liiga vähe seksi! (1)

Sten Kohlmann, 7. november 2017, 16:25
Foto: Estinfilm OÜ
Hiljuti kinno jõudnud elulooline spordidraama „Björn Borg ja McEnroe“ võiks teoreetiliselt olla suur maiuspala spordisõpradele – eriti just neile, kel meeldib vaadata, kuidas kaks inimest pikka aega ühe väljaku peal ringi jooksevad ja väikest palli reketitega teineteise poole löövad (tennis noh, nad mängivad tennist).

Praktikas jääb Borgi ja McEnroe tulisest rivaalitsemisest (mis tegelikult ei olnud nii tuline, kui filmi vaatama minnes lootsin) pajatav linateos pisut puudulikuks. Ei eita, et pisut huvitav oli jälgida, kuidas ühest tavalisest unistavast Rootsi poisikesest sai maailma säravaim tennisetäht, ent üleüldiselt jäädi liigselt pinnapealseks. Lisaks muidugi ka fakt, et iga sportlase elu ei ole täis uimasteid ja seksiskandaale, vahel on kõige problemaatiliseks asjaoluks see, kui agendid on erinevate reklaamikampaaniatega liiga pealetükkivad. Kohutav.

Samal teemal

Filmi nägemisele eelnevalt kuulsin siit-sealt jutte, et krõbeda ütlemise ja olemisega John McEnroed mängiv Shia LaBeouf teeb kõnealuses linateoses elu parima rollisoorituse. „Oh sa kuramus, nüüd on küll mu huvi laes“, mõtlesin endamisi ning kui algselt ei olnud filmi nägemine plaanis, siis peale seda läks linateos kiirelt kohustuslike vaatamiste nimekirja. Kahjuks oli reaalsuses LaBeoufil oodatust tunduvalt vähem ekraaniaega ning needki hetked, mil ta sealt vastu vaatas, jäid kõvasti malbemaks, kui arvasin. Elurollist on ühesõnaga raske rääkida, mis on tegelikult kurb, sest kui need nõmedad „Transformerid“ ja paberkoti pähetõmbamised kõrvale jätta, siis Shia on näidanud, et ta oskab näidelda küll.

Positiivseks saab lugeda seda, et taaskord ei ole tegemist üdini hollywoodiliku filmiga, vaid sisse on segatud parajalt Skandinaavia hõngu (toda trendi on viimasel ajal kinodes üldse kuidagi rohkem märgata olnud). Kindlasti aitab kaasa asjaolu, et rootslasi kehastavad rootsi näitlejad ning nad suhtlevad omavahel ikka oma emakeeles. Seega ei ole mingisugust analoogset momenti, kus sulaselget inglise keelt rääkiv Tom Cruise hüppab ekraanile ja väidab, et ta on tegelikult 100% puhas Natsi-Saksamaa liige (olge mureta, antud tennisefilmis natse ei ole, vähemalt teadaolevalt).

„Björn Borg ja McEnroe“ ei ole halb film ning ma usun, et kui seda läheb vaatama mõni tennisega lähemalt seotud inimene – nagu näiteks mõni oma treeneriga kohtingut pidav tennisist (lihtsalt näide) – on tal seda piisavalt põnev jälgida. Kui aga too härrasmeeste sport (nii kutsutakse seda filmis, ärge minu otsa vaadake) natuke võõramaks jääb ja te ei mõista, mis neetud põhjusel neid punkte niivõrd veidralt jagatakse, siis jääb elamusest pisut vajaka.

Ju siis ootan tollelt spordilt liiga palju. Muude spordialade puhul harjumuspäraseks saanud salasuhete ja seksimöllu asemel jäävad filmi pingelistemaks momentideks need seigad, mil tegelased keskmisest rohkem roppusi üle huulte pillavad. Veidi igav ju.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee