Kirstumatus või urnimatus - kumba eelistavad Eesti inimesed? (46)

Ilmselt on igas suguvõsas räägitud mõnd lugu, mille sisu suuremate või väiksemate variatsioonidega on järgmine: talvistel matustel külmetas keegi end korralikult ära, jäi põdema ja mõne aja pärast oli järgmine matus.

„Talvine ilm on meie klientide jaoks oluline argument urnimatuse kasuks otsustamiseks,“ tunnistab Tartu krematooriumi juht Andres Tõnissoo. Puhtalt tunnetuse põhjalt võivad matusekorraldajad öelda, et talviste matuste osakaal on viimaste aastate jooksul vähenenud, kuid keegi ei tea, kui suurt rolli mängib selles ilm.

Tartu kalmistute juhataja Enn Veenpere ei oska kindlalt öelda, kas matuste arv on talvel varasemast väiksem: „Võib-olla mingil määral, aga mingeid üldistusi ma teha küll ei oska. Aga urnimatus on Tartus muutunud valdavaks, see on üle 60 protsendi ja osakaal tasapisi suureneb.“

Urnimatus – see on linnainimestele

„Talviste matuste vältimine ja urnimatused üldse on rohkem linnainimeste teema,“ ütleb ühe väikse maakoguduse õpetaja Aarne. „Maal on suhtumine traditsiooniline - kui on vaja matta, siis on matus.“

Ka üksteisele järgnevatele matustele on Aarnel oma seletus: „Kui inimesed on aastakümneid koos elanud, siis ühe poole kadumine tähendab hääbumist ka tema kaaslasele. Seda juhtub tihti.“

„Tõsi on see, et matuse jaoks pannakse ennast soliidsemalt riidesse ja see ei pruugi olla ilmastikule sobiv,“ räägib Tõnissoo. Ta lisab, et tavapäraselt koguneb matusele rohkem vanemaid inimesi ja mõnele neist võib lumes või poris liikumine olla paras katsumus.

„Kindlasti on esmane matuste korraldamisel perekonna tõekspidamised ja traditsioonid,“ ütleb Tõnissoo, kelle sõnul on matusekorraldajatele lähedaste soovid reegliks. „Me ei pea kindlasti vajalikuks inimeste otsust kuidagi kallutada.“

„Üks põhjustest, miks matuse korraldamine edasi lükatakse võib olla selles, millal saavad kaugemad omaksed kohale tulla,“ lisab Veenpere veel ühe aspekti. „Inimesed on maailma mööda laiali ning pigem tehakse otsus selle järgi, kas soovitakse lõplikku sündmust edasi lükata.“

Urnimatus annab paindlikkuse

„Me oleme juba aastaid inimestele rääkinud, et ei pea haua ääres külmetama,“ nimetab Tõnissoo urnimatuse eeliseid. „Tuhastamine annab omastele paindlikkuse korraldada matus sellisel ajal ja sellises kohas nagu nad seda õigeks peavad.“

Tallinna krematooriumi matusekorraldaja räägib, et tema kogemuse kohaselt on järjest rohkem neid peresid, kes korraldavad ärasaatmise krematooriumis ja hiljem endale sobival ajal sängitavad urni mulda. Mõnikord on ärasaatmisele kutsutud laiem ring inimesi ja hilisem matus toimetatakse pereringis ning mõnikord tehakse vastupidi.

„Juhtub, et lahkunu viibib surma hetkel oma kodust või lähedastest kaugel, põhjuseid on siin erinevaid,“ kõneleb Tõnissoo. „Sellisel juhul korraldatakse ärasaatmine ikkagi kodu lähedal, kuid urn jääb siis kas kabelisse, koju või meile hoiule. Matusega oodatakse kuni kevadeni või mõne tähtpäevani või valitakse lihtsalt sobiv hetk.“ 

„Ega kirstumatus ei kao mitte kuhugi, ikka tehakse nii nagu inimesed soovivad,“ ütleb Tallinna krematooriumi töötaja. „Kindlasti on inimesi, kes korraldavad matuse vanade traditsioonide järgi ning tulevad iga ilmaga kalmistule.“

Asjad aegsasti selgeks

Kogu eelnev jutt põhineb matusekorraldajate endi kogemustele, mis võivad piirkonniti erinevad olla.

„Eestis puudub statistika selle kohta, kui palju on tuhastamisi ja kui palju on kirstumatuseid,“ räägib Tõnissoo. „Suuremates keskustes, kus olemas krematooriumid, on eeldatavasti rohkem urnimatuseid ja väiksemates keskustes on valdavad kirstumatused. Aga kindlalt seda väita ei saa, sest statistika lihtsalt puudub.“

Andres Tõnissoo soovitab surmast rääkida juba eluajal ja teha seda häbenemata: „Oma soovid tuleb lähedastele julgelt välja öelda, siis on lähedastel ja matuse korraldajatel lihtsam. Ja ka enesetunne on parem, sest kõik sai tehtud nii nagu inimene soovis.“

Ka Helve ütleb, et õe ärasaatmise korraldamine oli selge ja lihtne: „Me olime sellel teemal rääkinud ja tema soovid olid teada. Ta tahtis saada maetud vanemate juurde Valgamaale ja suvel korraldasime perekonnaringis ka selle talituse ära. Aga ilm oli ikka vilu ja vihmane,“ suudab Helve kurva sündmuse üle juba muiata.