Film

ARVUSTUS | Aronofsky „ema!“ ei jäta kedagi külmaks (1)

Sten Kohlmann, 6. november 2017, 16:57
Foto: Forum Cinemas AS
Ma ei osanud Darren Aronofsky uuest filmist „ema!“ (enne veel, kui kommentaarid väidavad, et filmide nimed kirjutatakse ikka suure tähega, olgu öeldud, et tegemist on totaalselt korrektse ja taotusliku kirjapildiga) midagi oodata.

Eelkõige vast seetõttu, et mehe eelmiste linateoste põhjal otsustades ei saa… noh, otsustada. Elamused võivad kõikuda seinast seina. „Reekviem unistusele“ rääkis sõltuvusest ja selle kahjulikkusest inimeste füüsisele ja psüühikale, „Maadleja“ aga kirjeldas ühe mehe elu, kes ei suuda minevikust lahti lasta. Üks kasutas sürreaalseid elemente oma püändi kinnitamiseks, teine oli täiesti tavaline (väga hea) film. Sinna vahele mahub veel päris mitu teost, mis erinevad teineteisest nagu öö ja päev või veelgi paremini (eriti just „ema!” arvesse võttes), nagu reede õhtu enne esimest õllepudelit ja laupäeva hommik peale seda viimast.

Samal teemal

„ema!“ (väikese tähega, sest mida ma just üleval seletasin) räägib loo abielupaarist (keda kehastab Jennifer Lawrence ja Javier Bardem), kelle idülliline elu keset üksildase metsa lagendikku saab häiritud, kui nende ukse taha sajab tundmatu doktorihärra. Hilisel õhtutunnil saabunud mees otsustatakse enda katuse alla varju võtta, ent enne, kui mees järgmisel hommikul lahkuda suudab, sajab uksest sisse võõra mehe naispool. Paarike pole veel esimeste külalistega harjudagi jõudnud, kui nende majja saabub veelgi kutsumata kontvõõraid, kelle käitumine on kas ebaviisakas või äärmiselt veider.

Korraks saabub rahu ning vaikus. Ja siis jõuab kohale filmi viimane pooltund.

Aronofsky on öelnud, et hüüumärk filmi pealkirja lõpus on seal, et rõhutada kõike seda, mis linateose viimase 30 minuti jooksul ekraanile jõuab ning olgem ausad, selle kasutus on igati õigustatud! Film rabab sind kaasa, kisub tooliäärele ning ei lase tagasi mugavalt lösutavasse asendisse enne lõputiitreid laskuda, sest sa oled liiga ametis tolle pöörasuse jälgimisega ja kahtled oma silmades ning mõistuses. Vot niivõrd mõjuvad on need kaadrid, mida vaatajale ette söödetakse.

Aga on olemas ka spektri teine ots  sa vaatad tülgastusega kinolina ja mõtled, et kes see haige inimene oli, kes sellele käkerdisele rohelise tule andis. „Aronofsky, sa oled ju rõve värdjas,“ mõtled, tõused enne filmi lõppu püsti ja veel enne, kui uksest välja tuhised, sülitad ekraani suunas. Noh, et see punkt ikka sinna i-tähe peale kinnitada.

Ma ei suuda ette kujutada situatsiooni, kus „ema!“ suudaks kedagi külmaks jätta – film pakub niivõrd palju elemente, mille üle kas üllatuda või äärmiselt vihaseks saada, et loid ükskõiksus tundub võimatu variandina. Aronofsky „ema!“ (film, mitte režissööri bioloogiline lapsevanem) suudab pakkuda igale vaatajale unustamatu elamuse – näitlejatööd on suurepärased, igasugused väikesed vihjed ja infokillud mängivad korralikult vaataja tajudega, kaameraga tehakse igasuguseid ägedaid trikke ning muusikaline külg (või õigemini, selle totaalne puudumine) lisab olustikule autentsust.

„ema!“  (jah, ikka veel väikese tähega) on suurepärane film. Võibolla aga hoopis kohutav. Kindlasti ei ole tegu mittemidagiütleva teosega, seega kui sulle meeldib riskida, siis mine kindlasti vaatama! Aga kui sa mõtlemist kardad, siis jää koju.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee