ÕHTULEHT ID-KAARTI UUENDAMAS: ootamismaraton kestab mitmeid tunde (82)

Ja siin ma nüüd jälle olen. Augustis läks passi vahetamisele pool tundi. Nüüd räägitakse ID-kaardi sertifikaatide vahetamisele kuluvast kahest tunnist. Jah, muidugi, alati ei peagi ju sertifikaate vahetama, aga kuna minust saab lähipäevil elu esimese kinnisvara omanik, siis on mul vaja anda arvukalt digiallkirja ja mõistagi interneti teel Eesti e-tiiger mu ID-kaarti ei uuenda.

12.20 – astun Pinna tänava jaoskonda sisse. Taksost väljudes tundub, et kõik on rahulik ja äkki järjekorda polegi, kuid sisenemine lööb pahviks – terve saal on täis (valdavalt vanematest naistest) ootajaid. Numbrimasina ees on väsinud ilmega politseiametnik, kes selgitab kõigile, kuidas nad õiget numbrit saaksid. Masina ümber on kümmekond inimest, kuid korraga juhtub midagi väga kummalist – saabub hallipäine härra, kes küsib, kas ma tahan sertifikaate uuendada. Vastan: „Jah.“ Ja vanahärra naeratab ja otsib taskust välja väikse paberruudu, kus seisab number 3510. „Võtke see, saate kiiremini,“ ütleb ta.

Ma olen esialgu sõnatu. Esiteks, et miks ta just minu välja valis. Teiseks, et ega ta tünga ei tee. Vaatan vanahärrale otsa ja otsustan peas, et pigem ta tahab lihtsalt aidata. Tekib heaolutunne ja kõik muu, teate küll. Sedelil on kirjas väljaandmisaeg – 10.50.

„Kas te olete tõesti siin juba 1,5 tundi oodanud?“

„Jah, mis teha,“ naerab vanahärra ja lisab, et tal on ID-kaarti vaja retseptide ja kõige muu jaoks. Seejärel läheb ta rahulikult enda proua kõrvale istuma ja jätab minu õnnelikult üksi seisma.

Saalis on 150 inimest ja neid voolab järjest juurde. Kõik teenindusletid pole avatud, mõnes nokitseb ametnik niisama. Kolmandas kohas on juhtunud midagi eriskummalist ja kolm ametnikku uurivad, mis ebanormaalsus neid tabanud on. Kõik venib meeletult, ehkki ma sain varasema numbri, siis on ka siiani ligi 50 numbrit aega.

„Kas ma ikka bussiga saan sõita?“ küsib üks pensionär numbrimasina juures.

„Jah, sellega saate, ärge tulge täna uuendama,“ vastab talle politseinik.

„Aga ma juba tulin, et eks ma siis vahetan ikka.“

Ja järjekord kasvab veelgi.

Selliseid küsimusi tuleb tihti. Väike osa pöördub koju tagasi, suurem osa (taas vanaprouasid) jääb ikkagi sertifikaati vahetama. Just venekeelse inimese jaoks on kõik täiesti arusaamatu. Mis ID-kaart? Mis sertifikaadid? Kas ma ikka retseptiravimeid saan? Mis üleüldse toimub?

„Ega mul väga vaja ei lähegi, aga kunagi ei tea ju ette,“ põhjendab üks venelannast proua.

Mõni inimene on targem ja kaasa võtnud sudokuraamatu. Ülejäänud näpivad telefoni või vaatavad Eesti filmidest nähtud eemaloleva pilguga kaugusesse. Kõigi nägudelt peegeldub tüdimus, ainsad rõõmustajad on lastenurgas mürgeldavad põngerjad.

Jõulist kasvu valvekonstaabel ajab enda leti eest ootajaid laiali. „Seiske seal, siia tulevad teised inimesed,“ teatab ta resoluutselt.

Peagi tuleb väikest kasvu keskealine vene härra, kes räägib vaikselt enda trahvist. Proua muutub ka leebemaks ja enam nii karmi häält ei kasuta.

Väljas teevad kümmekond inimest suitsu. „Neil võiks vähemalt kohvimasin olla,“ kurdab keskealine eestlanna närviliselt suitsu kimudes.

Korraga tabab ootajaid täielik košmaar – telefonidelt kaob andmeside (vähemalt Telia telefonidel). Ohkan omaette ja otsustan korraks Selveris käia. Haaran letist kaks saiakest, mida ma mõtlen ennast aidanud vanahärrale anda, kuid tagasi tulles on minu numbrini jäänud napid 4 inimest ja vanahärra on teadmata suunas kadunud. Seisan kohmetult keset ootesaali, kaks juusturulli käes ja mõtisklen, et kellele ma need nüüd annan, aga siis…

3510! Hüüatan üle saali: „Algright!“ ja vähemalt osadele inimestele tuleb nägudele midagi naeratusesarnast. Ametnikul, kes mind vastu võtab, naeratust pole. Temas peegeldub isegi kaunina mõjuvat väsimust. Võtab rahulikult mu kaardi, käib kuskil taga PIN-koode toomas ja ütleb pea ainsa sõnana seejärel: „Siia, palun, allkiri.“

Kell on 13.20. Kui ma tunni eest võtsin numbri, siis ilutses seal 3581. Reaalselt oleks pidanud minu õige järjekorrani aega olema 71 klienti. Vanahärra võttis mulle antud numbri aparaadist 2,5 tundi varem välja.

Arvutan kiirelt, et kui vaja on vahetada 800 000 kaarti ja igaühe omanik seisaks järjekorras kaks tundi, siis SKP kohaselt läheks iga töötaja puudutud tund maksma 13 miljonit eurot. Küsin parasjagu majandust tudeerivalt sõbrannalt, et kas mu arvutus on korrektne. Ta ei anna konkreetset vastust, aga päris heaks ka ei kiida.

„Kas keegi tahab seda numbrit?“ küsin saabunud prouadelt.

Prouade juuksed on jõuliselt värvitud ja nende huulepulk on tulipunane. Nende silmad löövad lõkkele ja kergete küünarnukitõugetega saab üks neist minu numbri endale.

„Äkki tahate juusturulle ka? Ma ei jõua neid ära süüa,“ jätkan ma.

Tädid kaovad sama kiirelt, kui nad saabusid. Miks keegi ei julge võõralt inimeselt saiakest vastu võtta? Gluteenitalumatus?

Astun välja, Lasnamäel paistab päike. Tellin takso, aga ega Lasnamäel see nii kerge polegi. „Tuleb 10 minutiga,“ teatab üks tuntud taksoäpp.

Neetud, ma vihkan ootamist.