MARILYN JURMANI BLOGI | Kuidas ma nädal aega üksikema olin (41)

Loomulikult ma ütlesin Jannole, et chill, mine igatahes, küll me hakkama saame. Nii nagu Janno ütles mulle, kui Rumi oli alles kuuvanune, et chill, mine muidugi novembris nädalaks ajaks Lõuna-Ameerikasse, küll me hakkama saame. No õnneks pääses mul terve mõistus võidule ja ma ei läinud nädalaks ajaks Rumi juurest minema, sest nüüd ma saan aru, et vähe sellest, et ei oleks nemad hakkama saanud, ei oleks mina ammugi hakkama saanud nädal aega lapsest eemal olles. 

No igatahes umbes samal ajal ostis ka Janno juba konverentsipileti ära ja mida lähemale tuli see päev, seda enam sai ka tema aru, et Rumist eemale minek ei ole sugugi nii lihtne, kui see alguses enne tema tundma õppimist tundus. Millega me ei olnud arvestanud või õigemini mina ei olnud arvestanud, oli see, et täpselt samadel kuupäevadel, kui Janno ära sõitis, oli ka minu eksaminädal. Plaanis oli teha järjest neli eksamit – esmaspäevast neljapäevani. Ja mure ei olnud vaid selles, et mul oli eksamite ajal vaja lapsehoidjat, vaid ka selles, et pidin eksamiteks ka õppima. Mõtlesin, et ei ole hullu, saame hakkama ja Janno lahkus.

Ärkasin neljapäeva hommikul üles ja kohe tundsin, et midagi on teistmoodi. Loomulikult olin ma ju lisaks eksamitele ka hunnikus teisi kohtumisi kokku leppinud. Alustuseks kohe oli mul vaja minna juuksurisse. No olgem ausad, vaja ei olnud mul midagi, aga ma tahtsin minna juuksurisse. See tegelikult oli hea, kuna juuksuris sain kõik oma loengute materjalid laadida e-lugerisse, et siis oleks hea Rumi imetamise ajal korrata eksamiteks. Vanaema hoidis samal ajal Rumi.

Kui koju jõudsin, siis vastupidiselt oma tavapärasele „hängin lapsega-issi tuleb koju-annan lapse issile-tšillin ise“ olukorrale oli mul olukord: „hängin lapsega“. Tegelikult esimene õhtu oli super vahva, kuna jätsin südamerahuga Rumi endale ööseks kaissu ja laiutasime ja kaisutasime suures voodis.

Kõik aga muutus järgmisel ööl, kui Rumi otsustas, et veel vahvam oleks öösel üleval olla ja ma sain aru, kui hea on olnud Janno öösel Rumiga pilatese pallile hüppama saata. Nüüd polnud midagi teha, hüppasin ise tunde ja tunde pilatese pallil laps süles lälisemas. Pühapäeval meenus mulle järsku, et lisaks eksamiteks õppimisele on vaja mul saata tänase päeva jooksul ära mõned kodutööd. Sidusin aga lapse linaga enda külge, kussutasin magama ja hakkasin trükkima. Ise mõtlesin, et näed, jõuab küll, aga uni hakkas vaikselt võtma nii tuju kui motivatsiooni.

Esmaspäeval saabusid lisaks kõigele ka küttepuud ja vanaema hakkas neid laduma. Sain oma sõbranna nõusse, kes tuli esimest korda Rumi hoidma. Kohtusime kell 10 hommikul, et jõuaksin veidi esimeseks eksamiks korrata ja kella kaheteistkümneks ka eksamile. Alustuseks jalutasin kohvikusse Kohalik õppima, et avastada, et see avatakse alles kell 11. Järgmisena helises mu telefon ja kõlarist kostus küsimus: „Noh, kus sa oled?“. Oh jummel, ma pidin ju minema täna reklaami peale lugema. „Kuule, anna andeks, piimaaju olen, tulen kärmelt ja siis sealt otse eksamile,“ laususin autole juba häält sisse seades. Kohale jõudes kiiruga veel kontrollides, mis ruumis mul järgmisena eksam hakkab, avastasin, et olen eksami algusega kaks tundi mööda pannud. Õnneks vähemalt nii, et eksamiaeg oli alles kahe tunni pärast.

Selles hullumeelsuses jätsin ühe eksami neljast jaanuari ja kui Janno lõpuks koju tagasi jõudis, siis tundsin tõelist tänulikkust, et meil on Rumiga nii palju abilisi ja hoidjaid ning tõelist austust emade ja isade vastu, kes kõigega üksi toime peavad tulema. Ja võtsin rahus ühe vanni.