VIDEOINTERVJUU | Guido Kangur: olen endast ja oma häälest natuke tüdinud (7)

Mulle tundub, et vananevatesse näitlejannadesse suhtutakse karmimalt kui vananevatesse näitlejatesse. Teater on minu jaoks ka intriigide pesa. Kas seal ei teki seda, et nõrgemad lüüakse minema?

Ma ei tea intriigipesadest midagi, eks naised oskavad sel teemal rohkem rääkida. Mina tulen ja teen oma töö ära ning lähen teatrist minema. Nii on aastakümneid olnud. Aga mina olen oma vanuse peale mõeldes palju teleasju ära öelnud, sest ma olen nii palju teles mänginud oma elu jooksul. Eesti rahval on juba kõrini ka Guido Kanguri näost. Las see olla uute näitlejate päralt, keda pidevalt peale tuleb. See muidugi ei tähenda, et ma telet üldse ei teeks – aeg-ajalt on neil ikka mingeid vanamehi vaja, teatris samuti. Aga mul pole vaja enam endale midagi tõestada. Võib-olla olen ka iseendast ja oma häälest natuke tüdinud. Kui võtan rolli ette, saan aru, et olen seda kõike juba teinud. Kui tunnen, et lugu mind ei puuduta, ütlen viisakalt ei.

Kuidas sa saad? Oled ju Draamateatri palgaline näitleja.

Ma saan keelduda, aga ma teen seda viisakalt ja vastutustundlikult, enne loen loo ikka kolm-neli korda läbi ja mõtlen järele. Kui ma olin noor näitleja, ma ei öelnudki kunagi ära. Peaasi oli hea kamp, kellega koos lavastust teha. Nüüd ma aga tunnen, et kui mulle lubatakse valikuid, siis ma meelsasti teeksingi neid.

Sa mängid praegu vähemalt kolmes lavastuses. Kuidas sul tekstid segamini ei lähe?

See on ju minu töö ja elu, mälu on sellega harjunud. Ma ei näe väga palju vaeva vaatamata vanusele. Mul on käsikirjad alati kotis kaasas ja kui ma jään kuskil istuma, siis ma loen seda tükki. Nii ta lõpuks pähe jääbki. Muidugi on mul ka märksõnad ja teemade kaupa jätan meelde.

Kas Eesti teatrites on ka nii, et lavastajatel on lemmiknäitlejad? Nii et tead juba mõne lavastajaga ette, et kui tema lavastab, oled sina kindlasti kaasatud, ja vastupidi.

Kindlasti on, eriti vanasti oli. Mul praegu ihulavastajaid ei ole, aga mul olid Mati Unt ja Mikk Mikiver. Mul on pigem olnud nii, et lavastaja kõigepealt räägib oma plaanist ja küsib, mis ma arvan.

Ukse taha kraapima pole pidanud minema?

Ei-ei. Ma ei taha inimestega tülli minna, vaid kenasti läbi saada. Mul on pigem see, et püüan viisakalt ei öelda. See ei tähenda ju mingit vaenu kellegi vastu, et ma ei taha sinuga tööd teha, vaid ma olen otsustanud, et see pole mulle kasulik teha või ma ei viitsi.

Kas juhtub ka nii, et kuuled mõne näitleja kohta, et ka nemad on tükki kinnitatud ja siis ei tahagi enam osaleda?

Selle pärast pole ma küll ära öelnud. Muidugi on inimesi, kellega ma viitsin vähem koos teha või kellest ma midagi erilist ei looda ega oota, aga seda pole, et ütleksin: selle näitlejaga ma ei mängi. Ma üldiselt saan inimestega hästi läbi, aga kui keegi on mulle ebameeldivaks saanud, siis see jääb ka nii. Ma olen selles suhtes paha iseloomuga. See ei ole pikk viha, vaid ma lihtsalt tõmban ta maha. Palju on toredaid inimesi, kellega suhelda. Miks ma peaksin suhtlema kellegagi, kelle peale ma solvunud olen? Ma ei tee temaga tegemist.

Kõik meie näitlejad peavad tegema muid töid: reklaam; lavastused, millega käiakse ringreisidel; teleasjad ja nii edasi. Isegi, kui oled meie suure ja eduka teatri diiva või korüfee, siis pelgalt seal teatris mängimisega rikkaks ei saa. Miks meil pole kasukaid ja briljante kandvaid diivasid nagu Venemaal?

Eesti on nii väike ju. Me ju teame, millise rahaga tuleb läbi ajada. Kui keegi kutsub mind suvetükki mängima, siis mul pole mõtet talle mingit ulmesummat öelda, sest ma tean, et seda pole kuskilt võtta. Me, vanad näitlejad, oleme sellega leppinud. Kes tahab rohkem raha ja reise, peab mängima teles ja tegema muid asju, kes ei taha, ei pea seda tegema ning saab ikka söönuks ja korralikult elatud.

Mõtle, milline auditoorium on Venemaal! Ma olen nüüd kaks aastat käinud Venemaal Peterburis seriaali „Sild” tegemas – ja see on omaette maailm, kuidas vene inimesed näitlejatesse suhtuvad. Nad ei tea minust muud, kui et olen üks eesti näitleja, aga kui ma tulen bussist maha, siis nad kallistavad mind – tore, et sa tulid! Sinu eest hoolitsetakse, kõrval on assistent, kes pakub pärast duublit tooli ja tahab aidata pintsakut seljast võtta. Nad teavad, millist kohvi näitlejad joovad – kui ma nüüd lähen, siis on see kohv juba toodud. See hoolitsus ja suhtumine näitlejatesse on imetlusväärne.

Esialgu ma ei tahtnud Venemaale minna, aga mulle öeldi, et mine, sa saad kogemuse. Ma vastasin, et mina, 60aastane inimene, ei taha mingeid kogemusi, vaid rahus elada! Lõpuks ma ikkagi läksin ja mõtlesin seal suures Peterburis, et oli mul vaja siia tulla – ja siis hakkas kõik see elu pihta! Kaks päeva hiljem tulin koju ja mõtlesin, et päris äge oli. Venelased on suurejoonelised ja mingit poliitilist plära ei aeta. Kõik on positiivsed ja armastavad üksteist.

Lisaks teatrile oled sa ka tuntud džässiinimene.

Ma olen eluaeg muusikat armastanud ja vanusega on see läinud rohkem džässi peale. Kui mõni sõber kutsus, et teeme kõrtsi koos, siis ma mõtlesin, et ma ei viitsi kõrtsitegija olla. Eestis pole eriti džässiklubisid – välismaal käies otsin alati need klubid üles ja käin nendes kohtades. Mõtlesin, et Eestis võiks ka olla ja kümme aastat tagasi juhtuski nii, et hakkasime tegema. See on nagu pereäri, ma oma naise Pillega teen. Alguses olime viis aastat Teaduste Akadeemia majas, oli selline kohvik nagu Teatri Puhvet. Me tegime esmaspäeviti oma muusikaüritusi seal, siis tekkis paus ja Radisson tegi ettepaneku sinna minna. Ma polnud Radissoni hotellis käinudki enne seda, aga seal on 24. korrusel imekaunis vaade. Ma rahvale alati ütlen, et see on maailma kõige ilusam džässiklubi. Välismaal on džässiklubid kuskil koledates keldrites, aga seal on vaade Tallinnale. Üritused toimuvad esmaspäeviti, sest Draamateatris on siis puhkepäev ja ma saan kohale tulla ja rahvast tervitada.

Kas sa mingit pilli ei mängigi?

Ei mängi ja ei laula ka. Teles ja teatris olen küll pidanud laulma, aga mulle pole loodus seda annet andnud. Džässiklubist kasvas välja džässifestival Sõrus Hiiumaal, mis alguses oli kahe-, nüüd juba neljapäevane. Sõru džässifestivali mõte on, et see peegeldaks ühte hooaega meie džässimaastikul. Kava koostamine on igavesti vahva tegelikult. Meil on hullult head džässmuusikud. Teatris öeldakse, et kõik sünnib siin ja praegu, aga vahel ei sünni ka, mõni paneb autopiloodi peal. Aga džäss sünnib alati siin ja praegu – iga mängukord on ainulaadne. Sellepärast ma džässi armastangi.

Mulle ei mahu pähe, kuidas sa suudad nii palju asju korraga teha. Kas sul pereelu on üldse?

On küll. Džäss ongi meil nagu pereettevõte. Lapsed on mul ka tihti kontsertidel kaasas. Me suudame koos käia talvel ka suusatamas ja suvel mingi kultuurireisi teha. Loomulikult miski kannatab, aga ma olen jõudnud sinna, et teen kõiki neid asju rõõmuga. Ma ei tee töid, mida ma ei viitsi teha.

Guido Kangur käis opil: mul on eluaeg kõrvadega häda olnud 

Mul on lapsepõlvest peale olnud kõrvadega häda,” tunnistab näitleja Guido Kangur, kes käis kolmapäeval iga-aastasel narkoosi all tehtaval kõrvaoperatsioonil ja pärast seda tuli intervjuud andma. „Väiksena olid mul kahepoolsed keskkõrvapõletikud ja mul ei olnud ühtegi talve, kus ma polnud kõrvade pärast haiglas. Väga loodan, et minu lapsed seda ei pärinud! Minu vanematel polnud kõrvadega muret.”

Õnneks pole kõrvahädad näitlejatööd seganud. „Sellega harjub ja lavapartnerit ma ju kuulen. Laval polegi häda. Aga kui on halvem periood – proovis räägime ju kõik vaikselt ja režissöör teeb oma märkusi ka vaikselt –, siis ma pean väga pingutama. Mul läheb palju energiat selleks, et normaalsesse seisundisse saada,” tõdeb oma tervisest muidu kergel toonil kõnelev näitleja, et tegelikult pole probleemi ohjamine mingi meelakkumine.

Pärast operatsiooni on aga kuni järgmise aastani rahu majas. „Mul on praegu hea olla, ma kuulen hästi ja mul on hea tööd teha!”

Guido on varem Õhtulehele rääkinud, et tal oli poolenisti hundikurk. „Kuueaastaselt õmmeldi see kokku. Kuni sinnamaani ei saadud hästi arugi, mida ma rääkisin. Ilmselt sellepärast ei käinud ma ka lasteaias ning veetsin suved tihti maal vanaema ja vanaisa juures,” rääkis ta. „Pärast seda oppi hakkasin ma käima Tallinna logopeedilises koolis, kõik oli vaja uuesti õppida. Muide, hiljem, lavakunstikoolis puutusin ma kokku samade harjutustega. Hakkasin luuletusi pähe õppima ja pidin kõikidele sugulastele esinema, et nad näeksid, kui hästi väike Guido nüüd rääkida oskab. Eks sealt see etlemine pihta hakkas, ja ka mulle endale meeldis esineda.”

Peale kõrvahädade kimbutab Guidot ka astma, mis lõi tal välja 30aastaselt. „See on arvatavasti üle põlve päritav – mu isapoolne vanaema jäi samamoodi 30aastaselt astmahaigeks.” Ent Guido ei lase end sellest kõigutada. „Pead lihtsalt oma rohu hommikul ja õhtul ära võtma ja sa nagu polekski haige. Vahepeal ma teen katset: ei võta mõnda aega, vaatan, äkki olen terveks saanud, siis aga läheb hingamine raskeks ja saan aru, et ma ikka pole tervenenud.”