Kaheksaosaline Netflixi seriaal leidis aset 1980ndatel ning asetas väikese USA linnakese keskele ülisuure müsteeriumi, mis vaatajaid pidevas põnevuses hoidis. Sarja üleüldine retrohõng ning fantastilised näitlejatööd (eriti just noorukeste artistide poolt) aga garanteerisid teose edu ning nagu populaarsete asjadega ikka, sai „Stranger Things“ järje, mis nüüd lõpuks ometi kohale on jõudnud.
Teine hooaeg jätkab esimese lõpus lahtiseks jäänud otste järje ajamist. Pisematest müsteeriumitest saavad suuremad ning saladused tunduvad olevat niivõrd suured, et sarjategijatel ei jäänud üle muud võimalust, kui selle kõige vaoshoidmiseks üks lisaepisood teha. Sellest tulenevalt on teine hooaeg 9 episoodi pikk, ent kas too n-ö boonusosa oli tõesti vajalik?
Eelmise hooaja vältel kõrvalrolli mänginud (kuna tema tegelase salapärane kadumine oli hooaja tähtsaim narratiivijupp) nooruke Will on sel korral tunduvalt rohkem esiplaanile tõstetud. See aga ei tähenda, et möödunud kogemused teda jätkuvalt ei mõjutaks, pigem vastupidi – noormees leiab end ikka ja jälle koletust paralleeldimensioonist, kuhu on vahepeal tekkinud uus ja hirmuäratav oht. Poisi ülejäänud sõpradel on aga omad väiksemad probleemid. Mike ei suuda üle saada Eleveni kaotusest, Dustin ja Lucas aga avastavad esimest armastust. Erinevaid tegelasi ja süžeeliine on ohtralt, nende tähtsus ja põnevusefaktor aga varieerub pisut.
Selle parimaks näiteks on üks konkreetne episood, mis keskendub supervõimeid omava Eleveni minevikule. On ilmselge, et tolle osa peamiseks eesmärgiks ei ole mitte arendada käimasolevat lugu, vaid istutada seemned järgmiseks, juba kinnitatud hooajaks. Tänu sellele on aga kõik kaasnev kuidagi ontlik ja ei sobi üldisesse pilti. Ehk on asi ka selles, et meile tuttavaks saanud tegelased rebitakse välja nendele omaseks saanud keskkonnast ning asetatakse võõrastele teedele ja tänavatele. Too omast elemendist väljas episood näitab, et esialgne valik sarja sündmused väikese linnakese raamidesse jätta oli ainuõige otsus.
Kui eelnimetatud kitsaskoht aga välja jätta, on „Stranger Things 2“ lausa suurepärane. Tasasel häälel võiks korraks joriseda ühe konkreetse tegelase üle, kelle tähtsuse saab kahtluse alla panna, ent isegi tema annab sarjale pigem juurde, kui et võtab ära. Teise hooaja põhimüsteerium suudab üllatada, noorte rollisooritused on jätkuvalt esmaklassilised, sarja visuaalne külg paitab nägemismeelt ning retrofutu-heliriba paitab kõrvu. Esimesele hooajale jäädakse napilt alla ning sedagi vaid eelnimetatud 9. episoodi eksisteerimise tõttu – esimene sesoon jätab pisut terviklikuma mulje.
See on ka äge, kuidas Steve Harringtonist – eelmise hooaja „pigem jobu“ tegelasest – on saanud sarja üks kõige lahedam tüüp üldse.
Kommentaarid