Tänapäevane onu Remus Pelevin

Natuke ja näpuotsaga on inimestest tegelasi siin raamatus kah, aga jäme ots on ikka kodu- ja metsalojuste käes.

Ehkki kõik Juhan Voolaiu jutud on kaheldamatult lusti pärast loetavad, võib öelda Stirlitzi kombel, et ainet mõtisklusteks pakuvad need samuti. Lühidalt, võib-olla kogemata kellegi lugemiselamust ette ära rikkudes, läbiva teemana kerkib küsimus, mis siis saab, kui lojusel mõistus pähe ja keel suhu tuleb. Ühes jutus küll vastupidi, kui kuldkalakese peremees kasutab ühe säilinud kahest soovist selleks, et teada saada, mis elu kass küll elab.

Üks mu sõber võttis kassi mõtlemise kaunilt kokku: kuni sa süüa tood ja ilusti käitud, lubab kass sul enda juures elada. Eks vist nii ole küll, häbematud elukad sellised.

Mis saab siis, kui farmis kahele kanale kohale jõuab, et see välismaa linnu väljaheite nokkimine ei olnud kõige targem tegu. Linnugripp toodi majja, territooriumil on ärevus, kogu kollektiiv siiratakse massilisele eksekutsioonile. Mis teha, küsivad mõtlikud sulelised ja leiavad mõnevõrra ootamatu lahenduse, kasutades ära oopiumi rahvale ja kergeusklikke töömehi. Siin muidugi tahaks nentida, et võrdlus – loll nagu kana, pole õige. Kanal on mõistus peas, me lihtsalt ei saa tema keelest aru.

Mis saab, kui lehm otsustab hakata uurima toiduahelat ja lihasöömise eetikat. Mulle meenus palju toredaid mälestusi kaugest noorusest, ajast, kui 12-aastaselt karjakuametit pidasin. Oi, lehm on tore loom. Suur, soe, ilusate silmadega, muinaskreeklased ei öelnud ilmaasjata lehmasilmne Athena, mõeldes seda ülistusena. Tänapäeva tütarlapse peal muidugi ei julgeks proovida, aga kui mõni kamikaze sellega hakkama saab, võiks tulemustest teada anda. Pärast traumaosakonnast väljakirjutamist.

Mis saab, kui lammas tutvub olelusvõitluse teooriaga ja loomaliikidega, avastades, et koer on ikkagi hundi sugulane; hunt on lamba loomulik vaenlane; trennis tuleb arendada kõiki lihasgruppe; raske õppusel, kerge lahingus.

Ühesõnaga, siin jutustades pannakse justkui hoolimatult segast, et lõbus oleks. Vahele vürtsiks teravmeelseid arutlusi igavestel ja päevakajalistel teemadel. Seepärast tuleb vist võrdlus onu Remusega ikka tagasi võtta. Kui võrrelda, siis pigem Viktor Pelevini teostega. Kus kah igasugu nalja saab, aga vahepeal arutatakse viisil, et igavaks ei lähe. Kuidas kellelegi, minul oli küll huvitav.

Ja ütlen tuimalt, et meie mehed panevad mainitud venelasele ära. Olgu selle Pelevini kanadejutuga, mis on natuke veniv ja igav. Voolaid paneb sellega võrreldes ikka hoo ja särtsuga, aga lood, kus kohvikus seksuaalseid sümboleid nägev Sigmund osutub mitte Freudiks, vaid papagoiks ja minema läinud sõbranna, keda nutetakse ja meenutatakse, kassiks, on nirumad.

Lugemine on lõbus, vahepeal saab raamatu sülle lasta ja natuke mõtiskleda ka. Mis pole kunagi halb tegevus, eriti kehvade ilmadega.

-------------------------

Juhan Voolaid

Läbilööjalammas ja marukoer

Hea Lugu

240 lk