ARVUSTUS | „Saag VIII: Jigsaw“ tekitab tahtmise peaga vastu seina peksta (5)

„Saag VIII: Jigsaw“ on (ilmselgelt) seeria kaheksas osa ning kui juba 3. episoodi puhul võis öelda: „Kuulge kutid, äkki viib selle vigase looma aia taha ja lõpetab ta piinad?“, siis „Saag VIII“ kaevab tolle laiba nii piltlikult kui ka otseselt hauast välja ning sunnib teda kõndima. Suurepärane näide – sarja põhikurjamit, Jigsaw-nimelist mõrtsukat kehastav Tobin Bell on üles astunud igas osas, iroonilisel kombel kustutati tema tegelaskuju eluküünal aga juba kolmandas filmis. Muutmaks toda situatsiooni veelgi naeruväärsemaks tõstatab film küsimuse, et kas Jigsaw ikkagi on päriselt surnud… kuigi eelmistes filmides oleme näinud ta surma JA lahkamist.

„Sae“ seeria ei ole kunagi hiilanud põhjapaneva filosoofia ja raudkindla loogikaga, ent sel korral tundub, et tegijad isegi ei ürita. Karakterite motivatsioonid on õhkõrnad, neile antud taustalugu edastatakse vaid paari mokaotsast poetatud lausega ning 90% ekraani väisanutest inimestest oleks paslik paberitega debiilikuteks kuulutada.

„Aga Sten, ega see filmisari pole kunagi teab mis kõrgeklassiline kunst olnud! Tähtis on ju, et need verised lõksud oleksid ägedad ja soolikaid lendaks ohtralt?“ Tõsi, ega ma sellele väga vastu ei vaidlegi. Ehk esimene „Saag“ suutis (ja suudab tänase päevani) pisut erinev olla, aga kõik järgnevad episoodid keskendusid eelkõige mitmekülgsetele piinariistadele ning tegid kindlaks, et enne lõputiitreid oleks vähemalt kolme suure piimamannergu jagu verd voolanud. „Saag VIII“ ei saa aga isegi sellega hakkama. Kõik lõksud, mis ekraanile jõuavad, on igavad ja ei suuda isegi ühte ainukest suuremat ämbrit poolenisti tolle inimsoontes ringleva punase vedelikuga täita.

Mingist heast näitlejatööst siin muidugi rääkida ei saa, sest peale Tobin Belli (tänu kelle karismale seeria veel üldse püsti püsib) keegi millegi hämmastavaga hakkama ei saa ja suuremalt jaolt mõjub ekraanil nähtu nagu mingi amatöörteater, mitte suurejooneline Hollywoodi produkt. Õnneks näeb film visuaalselt kena välja. Seegi asi.

„Saag VIII“ on kohustuslik vaatamine siis, kui sa oled kõrgema klassi masohhist, kes naudib lokkavat rumalust. Ma olen kindel, et vähemalt paar inimest vaatasid mu poole imelikult, kui ma poolpimedas kinosaalis vahetevahel käega vehkisin ja endale vastu otsaesist hoope jagasin, sest ei suutnud lihtsalt uskuda, millele mu silmad tunnistajaks peavad olema.

„Saag VIII: Jigsaw“ on loll film, mille suurim probleem on asjaolu, et see on nii kuratlikult keskpärane, et selle üle on raske isegi nalja heita.