Foto: Marvel Studios / Disney
Film
31. oktoober 2017, 11:04

ARVUSTUS | „Thor: Ragnarök“ on esmaklassiline koomiksifilm

Piksejumal Thori seiklustest pajatav filmiseeria on igati mitmekülgne, sest praeguse seisuga kuuluvad sinna nii Marveli nõrgim lüli filmi „Thor: Pimeduse Maailm“ näol kui ka stuudio kõige eredam täht, milleks on justnimelt värske „Thor: Ragnarök“.

Aaria rassi musklis musternäidise elu ei ole lihtne – tema pea kohal hõljub iidne ettekuulutus, mille kohaselt ootab tema ja ta rahva kodu Asgardi totaalne hukatus. Selle ärahoidmiseks naaseb kõuejumal pikalt rännakult, ent teda ei oota ees mitte Asgardi kõikvõimas valitseja Odin, vaid tema rolli üle võtnud riukalik Loki. Thor läheb koos oma vennaga Maale, et isa tagasi tuua, ent selle asemel leitakse eest surmajumalanna Hela, kes soovib Asgardi enda ülemvõimu alla saada. Thori ja Hela esimene omavaheline mõõduvõtmine lõppeb esimese jaoks aga õnnetult – blond jumalus jääb ilma enda legendaarsest vasarast ning leiab end võõralt planeedilt, millelt pääsemine saab tema järgmiseks katsumuseks.

Linateose režissööritoolis istus sel korral Taika Waititi, kelle käe all on varem valminud sellised komöödiad nagu „Eagle vs Shark“ ning „What We Do in the Shadows“. Mehe kätt on tunda pea igas stseenis ning on silmaga nähtav, et seeria on tänu talle saanud uue hingamise. Kuigi esialgu võib tunduda, et Taika Waititi ja „Thor: Ragnarök“ astuvad James Gunni ja „Guardians of the Galaxy sammudes, suudab esimene siiski üpris kiirelt enda identiteedi leida ning pakkuda vaatajale unikaalse elamuse… seda siis muidugi suuremasse universumisse kuuluva koomiksifilmi piirides – siin-seal on näha neid konkse, millest hoiavad kinni eelmised ja tulevased filmid. Näiteks jääb pisut lahtiseks rohelise musklihunniku Hulki tulevik ning kuigi tema karakteri jaoks oluline küsimus tõstatati just siin filmis, saame sellele vastuse tõenäoliselt kunagi tulevikus, kui Tasujad taaskord ühe suure lipu alla koonduvad.

Mõningane dissonants võib tekkida juhul, kui võtta arvesse filmis leiduvat temaatikat (pidevalt kandadele astuv surm, ühe ühiskonna totaalne häving, jne), ent kõike seda serveeritakse värvilisel kandikul, mida kannab enda õlul pidevalt naeratav tegelinski. Siinkohal aitab muidugi see, kui vaataja on varasemalt Waititi töödega tutvunud, kuna pisut morbiidsete teemade üle nalja heitmine pole uusmerelase jaoks võõras.

See muidugi ei tähendaks, et tõsisemad momendid seeläbi automaatselt kannataksid või labaseks muutuksid – suhte- ja pereprobleemid, enda tõelise identiteedi leidmine ning au taastamine on kõik teemad, millesse suhtutakse siiralt ja austusega. Üheks filmi alahinnatuimaks elemendiks on vast Karl Urbani poolt kehastatud Skurge’i kõrvallugu, mis on küll pisut klišeemaiguline, ent sellele vaatamata neetult efektiivne.

Linateosesse on topitud terve kuhjaga häid näitlejaid ja ägedaid rollisooritusi. Tagasi on juba tuttavaks saanud Chris Hemsworth, Tom Hiddleston, Idris Elba ja söör Anthony Hopkins, samuti välksab ekraanil juba varasemalt enda filmiga Marveli universumisse saabunud Doktor Strange, keda kehastab Benedict Cumberbatch. Surmajumalanna Hela saabastesse astunud Cate Blanchett mõjub veidralt (sest tegu on ikkagi antagonistiga) kütkestavalt ning Jeff Goldblumi Grandmaster on korraga nii naljakas kui ka hirmuäratav. Üleüldiselt tuleb ikka väga palju pingutada, et filmist mõnda halba näitlejat või rollisooritust leida. Plusspunkte ägedate tegelaste ellutoomise eest veel Tessa Thompsonile, kelle Valkyrie tundub pasliku lisana Marveli kirevasse tegelaste nimistusse ning Taika Waititile endale, kes annab hääle kivielukale Korgile. Just temaga seostuvad mõned filmi parimad naljad.

Nagu Marveli filmide puhul ikka, on ka „Thor: Ragnarök“ alguseks millelegi tähtsamale. Väidetavalt mängivad linateoses nähtud sündmused suurt rolli järgmise „Tasujate“ filmi ülesehitamise puhul. Enne veel aga vaatame, millega saab hakkama soolofilmi debüüti tegev Must Panter.

„Thor: Ragnarök“ on kindlasti vaatamist väärt. Publikule pakutakse ohtras koguses naeru ja mõnusat märulit. Isegi kui n-ö suurem pilt huvi ei paku, on „Ragnarök“ eraldiseisva filmina samuti suurepärane.