"Üksküla helistas mulle ise tagasi. Ütles, et ei ole siin midagi, teeb selle rolli ära. Ja tegi ka." (3)

Lavastaja Hardi Volmeril on meeles armas seik näitleja Aarne Üksküla jaoks viimaseks jäänud filmi „Elavad pildid“ esilinastuselt. „Aarnel ja Mašal (Maria Klenskajal – toim) oli mulle kingitus. Nad olid ära raaminud Charlie Chaplini pildi.“ Kink oli äärmiselt tähenduslik. Rühmituse Päratrust Film amatöörfilmis „Charlie tuleb Tallinna“ kehastas Volmer tummfilmitäht Chaplinit. „Tavaliselt olin ma režissöörina kaamera taga, see oli üks minu esimesi filmirolle. Hästi armas, et neil oli see meeles!“ on Hardi heldinud.

Üksküla roll Volmeri „Elavates piltides“ oleks aga napilt ära jäänud. Nimelt peeti suurkuju tervist liialt nõrgaks, et filmis kaasa teha. „Mustas masenduses olime mõtteis juba Ükskülast loobunud. Tema abikaasa Maša hoiatas, et ta on väga hädine ja et meie arvestagu sellega, et suure tõenäosusega ei tee ta ühtegi filmi, sest see käib tal üle jõu,” meenutab Aarne Üksküla viimast filmirolli režissöör Hardi Volmer.

Nii lepiti Maria Klenskaja öelduga ja asi jäi mõneks ajaks sinnapaika. „Ma ei tahtnud Aarnet ise tülitada,” selgitab Volmer, miks ta Klenskaja vahendatud hoiatusega leppis. Volmer oli sunnitud ringi vaatama ja mõtlema, kuidas Üksküla asendada. See ülesanne polnud aga kergete killast, sest just Üksküla oli mõeldud kinomehaanikust Juliuse rolli. „Kuna film jookseb läbi sajandi, on seal ka nooremaid näitlejaid, kes seda karakterit avavad. Neid oli aga plaanis just Aarne järgi joondada ning temast lähtuvalt valida,” selgitab Volmer, miks Üksküla eriti asendamatu oli. Teise kurva põhjusena möönab Volmer, et näitlejate pink ongi lühike. „Tema põlvkonna meesnäitlejatest lavatähti pole meil just ülearu,” nendib ta.