VIDEOINTERVJUU | PIIP JA TUUT: kui publikut jagub, siis teeme klounaadi seni kuni jalg tatsub (3)

Te olete nii kaua koos olnud ja töötate ka koos. Paljud inimesed tunnevad huvi selle vastu, et kuidas te ära ei tüdine?

Piip: Järgmisel aastal saab täis 20 aastat abielu. Koos aga oleme 1993. aastast – umbes 25 aastat. Ma ei suuda mehega isegi siis koos olla, kui ma teda iga päev hommikul ja õhtul näen. Vahel tahaks nädalakese või õhtukese üksi kodus olla.

Tuut: Tüdimus ei saa tekkida, sest me teame, et olukord on paratamatu (naerab).

Piip: Me pole teistmoodi olnudki kunagi. Me oleme kõik tööd koos teinud, mitte ainult Piipu ja Tuutu.

Tuut: Ja enne seda käisime koos koolis Kopenhaagenis.

See on minu meelest nii naljakas, et te käisite koos klounikoolis!

Piip: Ma natuke parandan, et klouniõpe oli vaid osa sellest koolist. Me läksime sinna täiesti teadmata, mis kool see tegelikult on. Toomas nägi üht etendust, mille tegid selle kooli vilistlased, ja talle hakkas see nii hirmsasti meeldima, et ta läks ligi ja küsis, kust te tulete.

Tuut: See oli niisugune etendus, kus oli tsirkust, füüsilist teatrit, koomikat, see oli hästi visuaalne. Sel ajal, 1993. aastal, ma polnud midagi sellist näinud. Otsisin selle kooli kohe välja.

Ja kaua te käisite seal?

Piip: Kaks aastat.

Tuut: Sealt me saime oma tehnika ja suhtumise sellesse ametisse ja koomikasse. Edasine oli ainult puhas praktika. Meie esimene töö oli sõbra lapse sünnipäeval, kuhu meid juhuslikult kutsuti, et tulge, tehke midagi. Siis oli meil olemas üks number – akrobaatikaetteaste. Sealt hakkaski see rullima.

Piip: Tasahaaval, sest siis tegime veel muid töid. Toomas oli Vanalinnastuudios, mina olin VAT-teatris.

Nii et te olete päris näitlejad ka olnud?

Piip: Loomulikult. Me õppisime ikka päris näitlejateks, kloun on lihtsalt karakter – millest on saanud meie põhileib.

Kas te teiste näitlejatega ka suhtlete? Kas nad ei suhtu pisut nipsakalt, et see ei ole ikka päris näitlemine, kloun on ikka kloun?

Piip: Arvan, et ei ole niimoodi. Need, kes on näinud, on ikka tulnud ja õlale patsutanud. Kui sul on publikus nii lapsed kui ka täiskasvanud, siis pole lihtne teha nii, et mõlemad saavad etendusest oma kätte.

Minu esimene kogemus oli aastaid tagasi, kui Hendrik Sal-Salleril oli plaadiesitlus Kanal 2 majas ja öeldi, et Piip ja Tuut on ka. Mina mõtlesin nina kirtsutades, et püha Peetrus! Aga kuna ma tahtsin Sal-Sallerit näha, siis ma olin sunnitud kloune vaatama. Ja ma naersin pisarateni ja mõtlesin, et see pole võimalik! Ka eile ma naersin südamest, kui ma käisin vaatamas teie lavastust „Pimedas ja teki all” ja mulle tuli miskipärast lapsepõlv meelde. Mulle väga meeldis ka, et te kogu aeg panite tähele, mis vastukaja publikust tuleb.

Tuut: See ongi üks suurimaid erinevusi nii-öelda tavaetenduse ja klounietenduse vahel. Kloun suhtleb kogu aeg publikuga. Kloun vajab publikut, sest ilma selleta muutub ta tavaliseks.

Teil pole vist ükski etendus teisega sarnane?

Tuut: Täpselt, me mängime läbi publiku. Ja kuna iga kord on erinev publik, on ka iga etendus erinev.

Ma mõtlesin, et lavastuses „Pimedas ja teki all” on allapoole vööd naljad. Ja kõik, mis vaja, tuligi. Mind aga üllatas teie julgus, et te nimetasite kõiki asju nende õigete nimedega.

Tuut: Me plaanisime juba enne esietendust kaht etendust testpublikuga. Me olime ise ka piiri peal, et kuidas me selle välja mängime.

Piip: Eri vanusele räägidki erinevat juttu, aga meil on korraga kõik vanusegrupid.

Tuut: Me mõtlesime, et kodus ju räägitakse. Käsi ja jalg ja pea, aga muid kehaosi peab ju ka kuidagi nimetama. Siis meile sattus üks lasteaed – umbes viieaastased lapsed. Ja enne, kui mina üldse jõudsin seal kokutada, et mis seal pildi peal on, nemad juba hüüdsid, et tüdrukul on tussu ja posil noku. Õigete nimedega, täpselt nii nagu on. Ei mingit valehäbi.  

Piip: Neil olid absoluutselt kõik vastused olemas. 

Tuut: Ja me saime aru, et ma alahindasime neid väikeseid vaatajaid.

Piip: See on meie häbi, mitte nende.

Te enamasti kirjutate ja lavastate oma lavastused ise. Te olete ju nagunii ninapidi koos, kas te räägitegi muudkui tööst?

Piip: Nii ta kipub olema.

Tuut: Viis kuni seitse viimast aastat oleme andnud umbes 260 etendust aastas.

Aga te ei saa ju igavesti Piip ja Tuut olla. Ühel päeval olete vanainimesed. Mis te siis teete?

Piip: Kas vanad klounid pole siis armsad? Eks me teeme siis teistsuguseid nalju, mitte akrobaatikat.

Surmani välja siis?

Piip: Tahaks loota küll.

Tuut: Kui publikut on, siis teeme nii kaua, kuni jalg tatsub. Meil tuleb ka raamat novembris! See tuleb valitud näitemängudest, sest ühtegi neist pole siiani paberile kirja pandud. Need on kõik peas. Nüüd nägid kaks inimest vaeva: üks kirjutas video pealt maha, teine toimetas. Ka retseptid oma kokasaatest toome sinna sisse ja kuidas Piip ja Tuut valmistavad neid toite.

Piip: Toomas on ühe korra juba alustanud raamatut Eesti klounidest, aga see jäi pooleli, sest nõudis pisut rohkem uurimistööd.

Aga kui te nii palju mängite, siis peate ju püstirikkad olema?

Piip: Selline mulje võib jääda, aga ma võin südamerahustuseks öelda, et Piip ja Tuut elavad kahetoalises korteris kolme lapsega. Aed on väga tore ja ka naabrid on väga toredad.

Tuut: Üks ärimees on öelnud, et teater, kui äriprojekt pole iialgi tulutoov, kui sa ei ehita teda üles ainiti ärireeglitele. Aga kui seda teha, siis kipub sisu kaduma, mis tähendab, et sellel organisatsioonil ei saa pikka iga olla, sest publikut ei tule juurde. Ma siiralt loodan, et ainuke meie edu võti on olnud see, et panustame igasse lavastusse nii palju, et see toodaks juurde inimeste head reaktsiooni, mistõttu nad sellest edasi räägivad.

Piip: Kõige olulisem meie töö juures on ennast ära toita. Raha ei pea ju arvel tonnide kaupa olema.

Te olete väga rikkad inimesed, teil on neli last. Kui vanad nad praegu on?

Piip: 10, 12, 14 ja 26.Tuut: Meie kolm viimast last sündisid üsna jutti ja ma olin Vanalinnastuudios tol ajal. Ka Haide mängis seal mitmes loos kaasa ja kui siis teine laps tuli ja oli kuulda, et ka kolmas on tulemas, siis Eino Baskin ütles: „Sa pead ikka rikas mees olema.” Mingis teises olukorras nägime Ita Everit, lapsed olid kõik rivis, ja ta ütles: „Teie olete ikka rikkad.” Intonatsioon oli mõlemal aga täiesti erinev.

Te reisite väga palju, olete praktiliselt kõik kohad läbi käinud. Ilmselt üks põhjus, miks te saate igal pool reisida on ka see, et klounid ju ei räägi, nende nii-öelda keel on rahvusvaheline. Kas te saate ka neid maid nautida või on ainult töö?

Tuut: Ikka saame. Kõige lahedam on nende inimestega kohtumine. Kohalikud näitavad meile maad ja me saame nendega rääkida.

Kus on kõige naeruvaesemad ja pisema huumorimeelega inimesed?

Piip: Ei saaks öelda, et oleks naeruvaeseid, aga kõige erilisem publik – ja ka meie olime nende jaoks väga eksklusiivsed – oli Jordaanias.

Tuut: Me olime nende jaoks nagu ufod.

Piip: Nende kultuuri kuulub ainult rahvatants ja -laul.

Tuut: Teatrit ega teatrimaju ei ole, see on ka teise religiooniga maa.

Piip: See on Süüria servas, me käisimegi põgenikelaagris esinemas. Nende jaoks oli kõige imelikum ilmselt see, kui hakkasime akrobaatikat tegema. Seal on naine ja mees väga paigas – et naine ronib mehele selga on ennekuulmatu.

Mind natuke häirib, ehkki on naljakas ka, et sa mängid naist, aga ise oled pükstes.

Piip: Püksid on puhtpraktilised, sest kuidas ma teeksin akrobaatikat, kui mul oleks seelik seljas?

Tuut: Kolmel esimesel aastal neid pükse polnud. Oli trikoo ja ilus baleriini patška (baleriini lühike kahar seelik – toim).

Piip: Aga siis mul hakkas kõht kasvama ja polnud enam nii ilus, läksin Karlssoniks kätte. Mul oli ju kolm rasedust järjest.

Mida lapsed teie tööst mõtlevad? Kas teete kodus ka nalja?

Piip: Eks kodus tuleb argipäev peale ja ühiseid hetki on vähe, sest lapsed on juba sellises vanuses, et neil on oma toimetused. Eile aga hakkasime millegi peale itsitama ja selle peale ütles meie noorim laps, et ta vist näeb esimest korda meid niimoodi naermas.

Äkki teil on see tõbi küljes, et naerutate teisi ja pärast tööd ei taha sellest midagi kuulda ega näha?

Tuut: Ma olen mõelnud, et see amet on meile olnud psühholoogi eest, see on aidanud meid paljudest asjadest üle. Et see on ikka toetanud meid.

Teid vist tänaval ära ei tunta, olete laval ju kostümeeritud?

Piip: Suured inimesed ikka viivad otsad kokku. Vahel ütlevad lastele: „Vaata, Piip ja Tuut!” ja laps vaatab ringi, et kus nad on, sest tänaval seisavad lihtsalt üks tädi ja onu, Piipu ja Tuutu ei ole. Ja lapsed vaidlevad vastu: „Ei ole ju need!”

Maailmas on praegu killer-klounid, mistõttu paljud lapsed kardavad kloune. Kas teil on sellega kogemusi?

Piip: Meie sõpradel on olnud lapsi, kes on peljanud, aga siis oleme näidanud, et nina on siin kostüümi all ja nii edasi. Samuti oleme väga tagasihoidlikult meigitud, et meie nägu oleks nähtav.

Kui te lähete sõprade-tuttavate juurde, kas teilt ei nõuta tüütuseni, et tehke nüüd natuke nalja?

Piip: Meil on õnneks täiesti normaalsed sõbrad-tuttavad-sugulased, kes saavad aru, et teeme seda 24/7 ja ei nõua midagi sellist.

Mis teid teineteise juures kõige rohkem ärritab?

Piip: Meie suurim omavaheline jagelemine tekib ajaga ümberkäimisest, sest minu tempo on täiesti teine kui Toomasel. Kui mina ütlen, et aega pole, siis Toomas ütleb: „Aeg tuleb.”

Toomas, ma kuulsin sinu kohta, et sa oled hirmus perfektsionist, kõik peab olema sirge ja tipp-topp.

Tuut: Ma loodan, et Haide on sellega juba harjunud ja ma olen ise ka nurki maha lihvinud. Ma olin noorena ikka väga pedantne. Käisin klassivendade juures koristamas ja nende vanemad alati nii ootasid mind.

Piip: See on tegelikult väga positiivne, aga paljud asjad jäävad ka tegemata, kui ta näeb juba ette, et ei jõua korralikult teha.

Toomas, aga mis sind Haide juures ärritab?

Tuut: Eks see on seesama asi. Kui on pingeline periood, siis sa tahad saada asju joone peale. Ja siis sa hakkad panema päris asju korralikult. Välise kaudu üritan oma sisemust tasakaalu saada. Ja kui teisel on asjad lipa-lopa, siis see ärritab.

Kuidas lapsed sellesse suhtuvad?

Piip: Mulle väga meeldib Toomase juures, et ta alati võtab selle aja ja selgitab lapsele põhjalikult. Ütleb, et paneme nüüd teleri kinni ja räägib asja pikalt lahti. Lapsed küll ei viitsi kuulata – keha on toas, aga jalad juba õues, viisakusest kuulavad, aga keegi ju peab need asjad lahti rääkima.

Vaata meeleolukat videot Haide ja Toomasega!