Foto: Marilyn Jurman
Inimesed
29. oktoober 2017, 13:00

MARILYN JURMANI BLOGI | Arvasin, et viimane asi maailmas, mida igatsen, on beebikaka (44)

See ehk ei tundu kõige põnevam ja ammugi mitte teistega jagatav teema, kui sul lapsi ei ole või kui su lapsed on juba suured, aga värske emana on see teema nii põnev kui ka igapäevane. Vahel lausa nii igapäevane, et hakkan täiesti süüdimatult toidulaua ääres Jannole kurtma, kuidas igatsen, et Rumi kaka näeks taas välja nagu see sinep, mis sa just enda taldrikule lörtsatasid. Head isu!

Seega, kui sirvid seda lugu hommikukohvi kõrvale, siis soovitan mõelda kaks korda, enne kui jätkad, sest kohati lähen võib-olla ehk liigagi detailseks. Ometigi on tegemist täiesti tavalise ja terve inimese puhul loodetavasti ka igapäevase tegevusega. Paraku vahel ei juhtu see igapäev juhtuma ja selles mu mure ongi.

Alustuseks veidi tagamaid normaalse beebikaka kohta. Normaalne rinnapiimatoidul oleva beebi kaka peaks välja nägema nagu sinepipasta. Rinnapiimabeebid kergendavad ennast mõnest korrast päevas kuni pea korrani nädalas. Oleneb täiesti beebist. Ja no olenevalt siis ema toidust (või beebi lisatoidust) võib see kaka vahepeal natukene värvi ja konsistentsi muuta. 

Minu muresid on kolm. No tegelikult muidugi rohkem, sest ema murel ei ole otsa ega äärt, nagu Janno ütleb, aga seoses kakaga on mul kolm muret. Esimene mure on see, et minu arust on Rumil kõht pidevalt kinni. Muudkui punnitab ja punnitab ja midagi ei juhtu. Näha on, et see ei lase tal isegi rahulikult magada ja sellega seoses tekib mul neid emamuresid muidugi kohe juurde.

Teine mure on see, et kui tal siis lõpuks peale mitmendat päeva punnitamine annab tulemuse, siis on tal korraga järsku kõht lahti ja kakab lausa peale iga toidukorda. Sellega seoses muidugi on pepu punane ja jälle on emal mure nagu naksti taas platsis.

Ja no kolmas mure on seesama kaka värv, mis on kaunist sinepikollasest muutunud laimiroheliseks. Juba peaaegu kaks kuud ei ole ma tal normaalset beebikakat näinud ja ma olen nii kurb. Viimane asi maailmas, mida ma arvasin, et ma hakkan igatsema, on kellegi kaka. Tegelikult ka, ma saan aru, et see on imelik. Aga igatsen. Nii väga igatsen, et ma ei julge talle isegi hakata lisatoitu andma, sest ma tean, et siis on see beebikaka igaveseks kadunud ja ainus mälestus sellest on mu talvesall, mille ma sama värvi ostsin.

Foto: Marilyn Jurman

Umbes kaks kuud tagasi, kui Rumi sai neljakuuseks, siis hakkasime käima temaga ujumas. Ja Rumi jaoks on ujumine lemmikasi maailmas. Ta vist arvab, et ta on pistetud suurde sooja kruusi, kus kogu vesi, mis seal on, on mõeldud talle joomiseks. Proovin teda koguaeg tõsta kõrgemale, et ta ei saaks seda vett juua, aga tal on nii hullumeelselt pikk keel. Nagu koeral, kes on sõitva auto aknale lastud värsket õhku hingama, ulatub ka Rumi keel lõõtsutades ikkagi alati vette.

Ja nüüd on tulemus käes. Emamurel ei ole otsa ega äärt ja kohutavalt kurb on Rumi vaadata, kui ta ei saa oma asju korralikult aetud, pluss just siis, kui on vajunud kõige magusamasse unne, käib üks mõnus trompetiheli ja Rumi ehmatab ennast ärkvele.

Söötsin talle sisse purgitäie probiootikume ja vastavalt arsti juhistele hakkasin andma päevas pool teelusikatäit kõrvitsapüreed, mis talle kohutavalt maitseb. Ja no kui enne oli kõht kogu aeg kinni, siis nüüd viimasel nädalal saan vahetada mähkmeid peale iga söögikorda. Seegi on progress. Õnneks saab peagi arstile ja eks siis saab edasisi juhiseid, kuigi mul on kogu aeg tunne, et see ongi beebi elu. Ei ole ikka lihtne see elluastumine.

Foto: Marilyn Jurman

Proovin endale pidevalt meelde tuletada Janno vennanaise sõnu, et naudi hetke, mitte ära muretse kogu aeg, mis oli ja mis peaks juhtuma. Just lapse seisukohast, vahet ei ole, millal roomab ja millal hambad tulevad. Lihtsalt naudi, kui vahva ta just nüüd on. Eks ma siis proovin leppida sellega, et beebikaka aeg on läbi ja ees ootab lisatoit.