Mõni raamat kaotab aastate möödudes oma esialgse väärtuse, olgu põhjuseks siis riigivõimu vahetus või uued avastused teaduses. Seega leidub meie kodudes, aga ka raamatukogudes faktiliselt või ideoloogiliselt aegunud teavikuid. Kas nende saatus on saatmine makulatuuri või hoitakse need siiski alles?
Rahvusraamatukogu kogude osakonna juhataja-peavarahoidja Kaire Lass räägib, et kuna rahvusraamatukogu ülesanne on koguda ja teha kättesaadavaks igasugused Eestiga seotud väljaanded, siis säilitatakse seal valikuta kõiki trükiseid. Erandit ei tehta ka vananenud raamatutele. Hoidlates on taolised raamatud paigutatud vastavalt kohaviidale, nagu kõik muudki väljaanded. Eraldi osakonda, hoidlat ega kogu nende säilitamiseks ei ole.
Lass kinnitab, et mingeid piiranguid ega tsensuuri pole ning laenata saab iganenud raamatuid teistega samadel põhimõtetel. „Ka Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ajal ilmunud teostes võib sisalduda uurijatele olulist materjali. Nendele hinnangu andmiseks ja mõistmiseks tuleb tunda ajalugu ja aega, millal nad loodi. Aga see kehtib mistahes kirjanduse, ka tänapäeval ilmuva puhul,“ nendib peavarahoidja.
Tahaksin Sinuga kohtuda ja Sind suisa käega katsuda, sest tõenäoliselt oled ainus inimene maailmas, kes on lugenud August Kitzbergi "Vaeste patuste alevit", ja seda veel kolmes erinevas variandis. Kitzberg pole iialgi sellenimelist raamatut kirjutanud. Kust Sina selle leidsid?