Urmas Vadi: mul on Eesti filmi päästmiseks kindel plaan!

„Mulle tundub, et ehk oleme eestlastena siiani veel nagu pärismaalased, kes pole linnaga kohanenud,” räägib Urmas, et just see on mitme mure põhjus. See paistab lavastaja sõnul välja ka eesti filmidest ja tegelastest. „Linnas on eesti filmi tegelased kuidagi nagu endast ära. Neil oleks nagu midagi viga,” arutab ta. Urmas toob näiteks mitu filmi, mille tegevus toimub linnast väljas. „Alustades „Karujahist Pärnumaal”, lõpetades „Seenelkäiguga” toimub tegevus paljuski metsas. See on eesti filmis lausa valdav.”

Naiste ja meeste rollidest rääkides tunnistab Urmas, et arvas naist vaeslapse rollis olevat. „Kirjanduses ja eriti näitekunstis see nii on,” tõdeb ta. „Enamik näidenditest on kirjutatud keskealistele meestele, kes räägivad teiste keskealiste meestega, ja siis eemal on üks kaunis noor naine, kes ihaleb seda keskealist meest. Siis on veel kaugemal lavasügavuses ka mõni vana naine, kes koob sukka või teeb süüa või sepitseb mingit vandenõud.”

Eesti filmis olevat aga teisiti. „Võtta kas või „Regina” või „Naerata ometi”, „Naine kütab sauna”, „Ukuaru” või filmist „Siin me oleme!” Lia Laats. Öelda, et naine on meie filmilavastustes väga kehvas seisus, oleks veidi meelevaldne,” arvab Urmas, kuid nendib, et kui teha statistikat, siis ruulib ikkagi mees.

Lahendus, kuidas eesti film morbiidsuse ja depressiivsuse käest päästa, on lavastaja sõnul selgelt olemas. „Aga ta ei ole selline ühetine, et kutsume Woody Alleni ja Uma Thurmani, siis saab kõik korda,” sõnab ta. „Päästmine on seotud pigem kompleksiga, et eestlased on vaesed, väikesed, tundmatud, ja nii me ennast ka veidi häbeneme.” Just selle kompleksi käest võiks Urmase sõnul eestlased ja eesti filmi päästa.

Urmase kirjutatud näidendis „Kuidas päästa eesti film?”, mis sündis filmimuuseumi avamiseks, lendab kohaliku kino pihta pilkeid vasakule ja paremale. „Minu seisukoht on see, et nende asjadega, millega ei tohi nalja teha, on midagi valesti,” jääb lavastaja endale kindlaks. „Selles mõttes arvan ma, et eesti filmiga on asjad vähemalt sedavõrd hästi, et saab nalja teha küll. Kui eesti film oleks väga halb, poleks seda näidendit sündinudki.”

Urmas Vadi lavastuses on Liina Vahtrik saanud ilmutuse ning teab nüüd, mis eesti filmis viga ja kuidas see päästa. Lavastuses toob Vahtrik näidetena ligi 80 klippi, mis pärit erinevatest eesti filmidest. „Mõnest filmist on võetud mitu klippi, sest – mis teha – „Kevade” või „Keskea rõõmud” või „Viimne reliikvia” on midagi, mis mu ajudesse istutatud ja need tsitaadid ja kaadrid kohe haakisid.

Näidendit „Kuidas päästa eesti film?“ saab näha 28., 29., 30. oktoobril ja 8. novembril Eesti filmimuuseumis.

***

"Eesti filmi on võimalik päästa."

Liina Vahtrik: „Jah, vahest tuleb peale selline kurbusega segatud meeleheide, kindlasti on see tunne tuttav ka teile, sa vaatad eesti filmi ja mõtled, on seda võimalik veel päästa, kas siin annabki midagi enam ära teha? Aga mina arvan, et on annab küll, eesti filmi on võimalik päästa. Selleks ma tulingi. Mul on masterplan. Miks eesti filmivaataja ootused filmiga ei kattu; mis on tendentsid, mis korduvad filmist filmi nii, et paljud isegi arvavad, et eesti kinol lasub peal mingi needus. Ei lasu. Ja isegi kui lasub, saab see nüüd maha võetud. Meil on olemas selleks spetsialistid. Või vähemasti üks.

Lisaks sellele, et eesti kinol on nõrgad kohad, on tal ka tugevad küljed. Ja üks neist on see, et me kõik armastame eesti filmi. Armastad ja kõik! Ja see on selline tingimusteta armastus, mida sa oska isegi seletada. Kui seda millegagi võrrelda, siis on see midagi sellist – sa näed tänavanurgal ühte suurt ja räpast hulkuvat peni, vaid hetkeks teie pilgud kohtuvad, (muidugi on see viga!) aga sellest ühest sekundist piisab, ta röövib su südame, ja juba sa lohistad ta koju, vinnad vanni, ta kriibib oma küüntega su vanni selliseks nagu kartulimaa, ja iga kord, kui sa ise vanni lähed, sa mäletad seda korda, kui sa tõid selle nässaka majja. Ta on suur, ta haiseb, ta on tuust, aga juba lubad sa ta diivanile, sellest saabki tema koht, ja ta on nii suur, et keegi teine ei mahugi enam diivanile. Aga ega tooli peal on kah hea istuda ja telekat vaadata.“

Katkend Urmas Vadi näidendist „Kuidas päästa eesti film?“