Jaht
25. oktoober 2017, 00:01

Naiskütid tähistasid retrojahiga meeskolleegide seltsi 50. sünnipäeva

ÕL VIDEO JA GALERII | „Kui naiskütt on seltskonnas, peavad jahimehed ennast viisakamalt üleval!“ (20)

Viiskümmend Raplamaale Toosikannu metsadesse kogunenud naiskütti moodustavad omasuguste hulgast kuuendiku. Võrdluseks: kui tunnistusega meeskütte on Eestis umbes 15 000, siis naisi kõigest ligikaudu 400. Veidi rohkem kui end ajalukku kirjutanud Sparta sõdureid, kes pärslaste armee vastu võitlesid.

Need naiskütid pole aga oda ja kilbiga. Tegelikult pole nad ka kalli optikaga vintpüssi ja mugava ilmakindla kamuflaažiga. Eesti Jahimeeste Seltsi viiekümnenda sünnipäeva tähistamiseks on naiskütid tulnud jahile, nagu seda tehti pool sajandit tagasi 1967. aastal. Peas ehtsad karvamütsid, seljas vanamoodne villane palitu ja vööl räsitud olemisega padrunivöö. Padrunid käivad vöö pealt sileraudsesse jahipüssi. Selle efektiivseks laskekauguseks peetakse kuni 50 meetrit. „Näed, selle kännuni veel lasen, aga kui loom on kaugemal, pole mõtet üritadagi,” näitlikustab naiskütt Kairit.

KITSED KAITSTUD: Et tulistada võib vaid põtrade pihta, saavad kütid ringi silkavaid metskitsi vaid igatsusega imetleda. Foto: Teet Malsroos

Jahihommik on sattunud esimesele külmale. Öösel on olnud miinuskraadid, hommikul näitab vaid mõnda plusskraadi. Autoklaasid ja rohi on härmas. Hingeõhk on paks nagu suits. See-eest on ilm selge ja metsas haudvaikus. Kui mõni hulkuv põder peaks ka õige pisikesele oksale astuma, oleks seda kaugele kuulda. Just põtru kütid taga ajavadki. Ja just ajavad taga. Varitsuse või hiilimise asemel on tegu pesuehtsa ajujahiga, kus osa seltskonnast hakkab metsatuka ühest otsast loomi välja hirmutama ning teises otsas on kütid, püss õlal, loomade tulekuks juba valmis.

Kütid Islandilt

Osa küttidest on kohal juba eelmise päeva õhtust. Kuna jahile minnakse kell 9 hommikul, on see hea mõte. Eriti kui kohale oli vaja tulla kaugemalt – näiteks Islandilt! Just sealt on tulnud mitu naiskütti, kellega eestimaistel on soojad suhted. Uni silmast pühitud, hommikukohv ja -muffin kõhus, hakatakse aegsasti õue kogunema. Ikka selleks, et heisata naisküttide lipp, pidada avakõne ja pildistada üks korralik perefoto. „Seltsimehed! Koguneme lipuplatsile!” kamandab naisküttide seltsi juhatuse liige Triin Roostfeldt, kellel on jahitunnistus juba 2002. aastast.

SELTSIMEHED: Just nii kutsuvad naiskütid üksteist hellitavalt. Foto: Teet Malsroos

Kogunemise saginas pillab üks vähestest naistega liitunud meesküttidest maha jahile avapaugu andmiseks mõeldud raketipüstoli. Püssidega naistekamp ahhetab. „Sellisega küll jahile ei julge minna,” noomivad nad kooris. Ei tea, mis tunne on sattuda ligi viiekümne püssiga naise kriitilise pilgu alla? Hea see kindlasti pole.

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts peab lipu heiskamisel sünnipäevalaste nimel lühikese kõne. „Tänane ajaloolise hõnguga retrojaht näitab meie kõrget jahikultuuri. Ajalugu kirjutatakse ka täna. See, milline lehekülg sellest sünnib, on meie enda teha,” sõnab ta. Muldvanale bussile pannakse hääled sisse ja see hakkab suures tossupilves soojenema. Sinna mahutavad ennast ära kütid. Ajajad pannakse vanadesse kastiautodesse külmetama. Retrojaht on komplektne – ka transport on retro.

Bussis antakse ringi käima keeratava korgiga pläsku soojarohuga. Kes teab, mis seal tegelikult sees on, aga paslik oleks ehk isahirve pildiga ürdiliköör. Naistel on tuju üleval ning lühike bussisõit möödub sõbralikult sädistades ja nalja visates. „Kui naiskütt on seltskonnas, peavad jahimehed ennast viisakamalt üleval!“ räägib naiskütt Kairit. Ehk kulub ka mõni jahimees naisküttide väljasõidul ära, et need liialt ülemeelikuks ei läheks? Mõni, kes hommikul suurt süüa ei jõudnud, kurdab juba koriseva kõhu üle. „Ehk peaks poest läbi käima,” pakutakse. „Jah, kui me püssid õlal poodi marsime, oleks pood ju täitsa meie!” visatakse nalja.

Sädinast saab haudvaikus

Buss peatub, kütid aetakse bussist välja ning rõõmus kilkamine asendub haudvaikusega. Üksteisega räägitakse sosinal või üldse mitte. Atmosfäär on täielikult vahetunud. Vist on küttidel selge siht silme ees. Kütid jaotatakse vahemaade tagant ühekaupa joonele, samal ajal sätitakse metsatuka teises otsas aju paika. Kairit libistab sileraudse püssi torusse kaks padrunit ning jääb ootama. „Töötades päevast päeva paljude inimestega suheldes, on jahil käies vaikus värskendav,” kiidab ta. Vahel sellega jaht piirdubki – vaikne hetk metsaserval, ilma ühegi lasuta. Nii ka seekord. Ajajad hakkavad lärmates ja puid tagudes küttide poole liikuma, Kairit hoiab püssi kindlalt käes, alati laskevalmis, aga mida pole, seda pole. Tema sektorist ei vaata vastu ükski loom. „Alati looma ei näegi. Seepärast on vahel ajus põnevamgi olla,” ütleb ta. Kütt pole kurb, et ise looma lasta ei saanud, aga lootis, et kellelgi ehk ikka veab.

PADRUNIVÖÖ: Padrunite kõrvale passis suurepäraselt ka huulepulk, mille uhke naiskütt pildistamise ajaks muidugi peitu pani. Foto: Teet Malsroos

Kui saagita kütid uuesti kokku kogunevad, räägitakse, kuidas üks põder olevat rahumeeli metsaserval kütile otsa vaadanud. Teda tulistada aga ei tohtinud, sest ajujahis saab kütt looma lasta alles siis, kui see on temast mööda jooksnud. Vastasel juhul laseb kütt samas suunas, kus on ajajad ning see on õnnetus, mida keegi ei soovi. „Vanad põdrad on targad ja rahulikud. Küllap ta teadis, mis tegi. Noored on need ullikesed, kes tormavad,” selgitab Kairit. „Eks neil ole jahikalender ka juba peas,” naerab ta.

Et esimene aju kestis vaid tunnikese, sest olematut saaki polnud vaja metsast otsida, korraldatakse enne lõunat veel üks. Kütid ja ajajad seatakse nüüd järgmise metsatuka servile ja jätkatakse vanamoodi. Seekord seisab Kairit otse põdra kabjajälgedel. „Jäljed on siin ja näed, eemal rohus on näha, et sealt läheb rada,” näitab ta. „Sõrad on jäljel koos, mis tähendab, et läks rahulikult. Kui oleks kiirustanud, oleks sõrad rohkem harali olnud,” uurib ta põdra jälgi justkui meisterdetektiiv.

Tühjad pihud

Jõudnud taas tükk aega oodata, käib järsku eemal kaks lasku. Põmaki! Põmaki! Kairiti silmad lähevad särama. „Kas keegi tabas?” mõtleb ta valjult. „Oli kuulda, et kuul läks millelegi pihta. Seda, kas selle teele jäi ette põder või puu, ei tea,” arutab ta. Kui ajajad on metsast välja jõudnud, minnakse kambaga saaki otsima. Kuna koeri seekord kaasas pole, peab silmaga jälgi ajama. Looma pole aga kuskil näha. Verd ka mitte. „Korraks tundus, et nägin ühte punast täppi, aga see oli hoopis pohl,” naerab põdra suunas tulistanud kütt.

Põtra ei leitagi. Ju tulistati lihtsalt mööda. Minnakse ilma saagita lõunat sööma. Patsifistlik põdrajaht. Loomasõbrad rõõmustaksid. Ega ka kütid mornid pole – paar pauku sai ju tehtud ja seegi tõi omajagu elevust. Pärast lõunat minnakse jälle, ehk on siis rohkem jahiõnne!

„Suheldes päevast päeva paljude inimestega, on jahil käies vaikus lõõgastav."

„Metsas ei pea ma kellegagi suhtlema. See on 180kraadine muutus sellele, mida ma teen igapäevaelus. Siin ma puhkan ja lõõgastun – minu kvaliteetaeg. Ma ei kujuta ettegi, kui mul seda poleks, mida ma siis teeks,” räägib naisküttide seltsiga jahile tulnud Kairit.

Esimest korda läks Kairit metsa 2010. aastal jahimehest vennaga. Aasta hiljem tegi juba endale jahitunnistuse. „Vennaga on meil lihtsalt hea klapp. Mõtlesin, et lähen vaatan, mis ta seal metsas teeb ja mulle hakkas väga meeldima,” sõnab ta. Isiklikku relva Kairitil pole, aga kuna vennal on neid hulgi, on ta teinud vastava loa, et neid kasutada. Kairit võib lasta nii sileraudse kui ka vintpüssiga.

VENNA PÜSSIGA: Kuigi Kairitil isiklikku püssi pole, saab ta jahihuvilise venna käest, kellel on püsse hulgi, neid alati laenata. Foto: Teet Malsroos

„Esimene loom oli viljapõllul varitsuses lastud kesik. See tähendab põrsast vanem, aga mitte veel täiskasvanud siga,” meenutab ta. Veri küti sõnul keema ei läinud ning ei lähe tänagi! „Ei tohi minna. Pead olema rahulik, siis teed ka kindlaid otsuseid,” põhjendab ta. „Minu soov on lasta loom ühe pauguga, mitte ehku peale, et äkki tabab. Selleks on vaja kainet mõistust. Kui veri läheb keema, siis see pole ikka päris õige.”

Kui aga lask on tehtud, on täitsa teine jutt. „Vot siis lööb juba adreka üles!” selgitab ta õhinal. „Korra lasin hirve. Kui ta sealt suure jooksuga tuli, ma teda tabasin ja nägin, et ta pärast 20 meetrit eemale joostes metsa alla kukkus, siis lõi adrenaliini verre ja värina sisse,” kirjeldab ta. „Ta on ju ikkagi suur loom! Veel oli ka hea tunne, et tabasin looma ühe lasuga.”

Lisaks mainitud hirvele on Kairit tabanud ühte põtra, paari sokku ning umbes kümmet siga. „Seda ei ole väga palju. Mõni on nende aastate jooksul ikka rohkem lasknud,” sõnab ta. „Aga mina olen rahul. Kuna mul on koerad, siis meeldib mulle isegi rohkem ajus olla,” põhjendab ta.

Looma püüab Kairit maksimaalselt ära kasutada. Liha läheb söögiks, samuti siseelundid süda, maks ja neerud. Ka keel. „Mõni ütleb, et ei tahagi põdraliha, vaid just keelt. Kõik süüakse ära!”

„Ma ei reklaami ennast ja ei ütle kellelegi, et olen jahinaine ja käin püssiga metsas. Kes teab, see teab,” räägib Kairit. Erikohtlemist või altkulmu vaatamist pole ta ka kohanud. „Pigem öeldakse jahiseltskondades, et kui naine on seltskonnas, peavad mehed ennast viisakamalt ja korralikumalt üleval,” muigab ta.

Naisküttide liikmena eelistab ta siiski üksi jahil käia. „Siis ei pea kellegi teisega arvestama. Olen üksi, ei pea sammu pidama, saan minna, kuhu tahan. Üksi käimine on tasakaaluks igapäevaelule, kus tuleb palju suhelda. Kui on aeg, kus võib koeraga metsas käia, võtan tema kaasa.”

Naiskütte koondav selts on aga küti sõnul tänuväärne ettevõtmine, mis annab võimaluse muljeid vahetada, korraldada ühistegevusi ja kohtuda paljude inimestega. „Kütid on väga erinevatest eluvaldkondadest. On kooliõpetajaid, müügiinimesi ja palju muid.”