ARVUSTUS | „Lumememm“ – kas tõesti kehvem kui „Emoji film“? (1)
Linateose keskmes on Oslo detektiiv Harry Hole, kel tundub enda elu ja heaolu mitte korda minevat. Veedab ju mees enda õhtuid tänavatel ringi konnates, samal ajal probleeme alkoholi sisse uputada üritades. Mees elab üksinda hallitust täis korteris, nuttes taga endist elu koos oma ekstüdruku ja tolle pojaga. Praegugi üritab Harry anda endast kõik, et viimasel oleks olemas adekvaatne isafiguur, ent too plaan ei lähe alati korda. Kõigele muule takistab selle õnnestumist kadunud inimese juhtum, mille lahendamiseks peab Harry koostööd tegema oma uue partneri Katrine’iga, kel on müsteeriumi lahendamiseks hoopiski isiklikumat laadi motiiv.
„Lumememm“ on harjumatult erinev. End peamiselt Hollywoodi tavapärase toodanguga kursis hoidvale filmisõbrale võib Rootsi režissööri Tomas Alfredsoni käe all valminud linateos pisut harjumatuna tunda, sest skandinaavialikku hõngu õhkab läbi pea igast kaadrist. Ka nende ülesseade on omapärane ning tundub justkui sõõm värsket õhku...olgugi, et vahel võib see mõneti amatöörlikult ja kaootiliselt mõjuda. Muidugi, kohati on pisut meeletus ja sihitus montaažis süüdi filmi rohkem kui problemaatiline valmismisprotsess. Nimelt unustas võttemeeskond kuidagi Norras viibides umbes 10-15% ulatuses vajalikke kaadreid filmida, see avastati aga alles siis, kui olemasolevat materjali monteerima hakati. Tegijal juhtub?
Sellest tulenevalt on siin-seal märgata lohisevust nii lõpptulemi narratiivis kui ka pildis endas. Alfredson ise ei ole muidugi end tagasi hoidnud ning on avalikult kuulutanud, kuidas eelmainitud probleemide (ja tõsise ajanappuse) tõttu kannatas linateos niivõrd palju, et kui kõnealune film oleks laps ning rootslane lapsevanem, oleks „Lumememm“ juba ammu kuskile lastekodu ukse taha jäetud.
Ometigi on kogu kompoti juures kergelt ontlik šarm. Näiteks on pea kõik näitlejad oma tavapärasele kõnele külge pookinud mingi veidra aktsendi, mille tõttu tundubki kõik niivõrd võõras ja ebatavaline ja ameeriklaste massitoodangust erinev. Muidugi on ka siin ilmselgeid kitsaskohti – kui Michael Fassbender võib joodikust detektiivi rollis veel üllatavalt sümpaatne tunduda, siis J.K. Simmonsi tegelaskuju üleüldise vajalikkuse võib küsimärgi alla panna ning Val Kilmeri rollisooritus on isegi filmi ülaltoodud komplikatsioone arvesse võttes kohatu ja lausa naeruväärne.
Olgugi, et mitmed murekohad kaugelt silma paistavad, oli „Lumememm“ (vähemalt minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt) vaatamist väärt. Väited, mis ütlevad, et kõnealune üllitis jääb kvaliteeti silmas pidades alla isegi sel suvel linastunud animatsioonil „Emoji film“ jäävad minu jaoks arusaamatuks, sest kuigi „Lumememm“ võib kohati konarlik olla, ei ole see vähemalt lokkavast rumalusest läbi imbunud.
Kas „Lumememm“ on täiuslik film? Ei, kohe kindlasti mitte. Kas seda võib pidada aga käesoleva aasta kõige kehvemaks linateoseks?
Kommentaarid