Eestlanna „Kodus ja võõrsil“ võtteplatsil: „Tihti tuleb kutsuda politsei, et fänne ohtlikelt võtetelt eemal hoida.“ (1)

„Töötan firmas nimega Who Dares, mis pakub liikluskorralduslahendusi eeskätt tele-, filmi- ja reklaamivõtetel. Lisaks aitavad võileivale vorsti tuua erinevad välisündmused, nagu maratonid, laadad ja festivalid. Nii jaguneb meie nädal laias laastus kaheks: nädala sees filmivõtted, nädalavahetustel festivalid,“ räägib Birgit. „„Kodus ja võõrsil“ on meie firma üks pikaajalisemaid kliente. Nende võttenädalast kaks-kolm päeva moodustavad välivõtted, milles osaleme ka meie.“

Kui sarja stsenaarium on pildiliselt paika pandud, siis arutavad seriaali tootjad need stseenid, kus puututakse kokku liiklusega – olgu tänavail, parklates, kõnniteedel või parkides – Who Daresiga läbi. „Meie kontoris koostatakse riskianalüüs ning joonistatakse liiklusplaan võtte filmimiseks. Plaanis märgitakse ära, milliseid vahendeid – liiklusmärgid, koonused, eralduspiirded jne – ning kui suurt liiklusreguleerijate meeskonda on võtteks vaja,“ kirjeldab Birgit.

Kui produktsioon plaani heaks kiidab, algab pihta tema töö võtteplatsil. „Meie meeskond teeb ettevalmistused välivõtte toimumiseks, paneme välja vajalikud liiklusmärgid, vajadusel sulgeme tänavaid ja jalgradu, barrikadeerime parkimiskohti ning võttehetkeks sulgen liikluse. Kõik see toimub enamasti Palm Beachil,“ pajatab Birgit.

Sydneysse läks ta elama eelmise aasta kevadel oma parima sõbranna kutsel, kes on Austraalia aborigeen. „Tema Eesti viisa oli just lõppemas ning sealt ka pakkumine – lähme koos! Tema tutvustab mulle oma koduriiki ja mina saan maailma näha.“

Who Daresis on Birgit töötanud umbes aasta. „Sinna sattumine oli lihtne – vajasin tööd ja nemad pakkusid,“ ütleb Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia huvijuhiks ja loovtegevuse õpetajaks õppinud neiu.

„Et sellise töö peale saada, pead läbima mõned kursused, saama üksjagu praktikat ja siis juba natuke mõikad,“ lausub Birgit. Austraalia vasakpoolse liiklusega harjus ta enda sõnul kähku.

„Kodus ja võõrsil“ võtetel lööb ta kaasa umbes pooltel juhtudel. „Meie firma lähtub võrdsest tööjaotusest. Seega teen nende kahest-kolmest välivõttepäevast nädalas kaasa ühel kuni kahel. Kui minu kodule on lähemal mõni teine seriaal, reklaam või sündmus, siis tõstetakse mind sinna,“ seletab Birgit, kes elab Sydney kesklinnas Palm Beachist tunni-poolteise kaugusel. Austraalias on see tema väitel üsna tavaline tööle sõidu vahemaa.

Raskeimad on liiklusõnnetuste võtted

See, milline võttepäev välja näeb, oleneb suuresti stsenaariumist. „Mõnel päeval oleme ühes ja samas kohas, näiteks paadimajas või surfiklubis. Vahel oleme valmis juba hommikul vara, et rannaparklas võttekohti tähistada. Paneme välja koonused, et keegi nendel kohtadel ei pargiks ja et võttetehnikaga veokid saaksid parkida võttepaigale võimalikult lähedal,“ jutustab Birgit.

Vahel tehakse võtteid siiski ka väljaspool Palm Beachi, näiteks mõningate tegelaskujude koduses või kaubanduskeskustes ja kontorihoonetes.

„Meeskond saabub kuue-seitsme vahel hommikul. Seitsmest kaheksani on hommikusöök, kaheksast algavad võtted. Meie osaleme seal, kus on masinatega ringi liikumist, inimesed liikluses või on tarvis hoopis heliplaani puhtust hoida, et dialoogid ei kaoks tänavamürasse,“ mainib Birgit. „Tihti liiguvad võttepaigad ühest kohast teise, näiteks paadimajast randa. Meie oleme seal, kus plaanitud ja vaja.“

Kõige keerulisem on üles võtta sarja- ja filmistseene, kus vaataja näeb liiklusõnnetust, kinnitab Birgit. „Olgu see siis lihtsalt ühe auto üle katuse rullumine, kokkupõrge teise auto, liikleja või muu objektiga. Sellised võtted on kõige kulukamad, nõuavad väga palju aega ja ettevalmistusi kohaliku omavalitsuse, politsei ja kiirabi poolt. Sündmuskohal on osariigi liikluskoordinaator, kaskadöörid, politsei ja esmaabi. Kõik on väga täpselt välja arvestatud.“ Sellest hoolimata tuleb ette ootamatusi.

„Ka siis, kui stseeni on mitmeid kordi läbi proovitud, maandub auto ikka kuidagi teisiti või toimub kokkupõrge muu esemega kuidagi teistmoodi, kui vaja – masin süttib, purustab naabri aia jne. Taolistel võtetel sulgeme ala avalikkusele täielikult,“ ütleb Birgit.

„Võttepaik on suletud tundideks, selleks et esmalt harjutada, arvestada kliimamuutustega, tehniliste rikete ja kõige muuga. See, mis telekas on vaid paarisekundiline klipp, tähendab meile poolt või täit tööpäeva. Sage on ka see, et politsei tuleb kutsuda lihtsalt selleks, et fänne ohtlikust alast eemal hoida,“ avaldab ta.

Kuidas rahvas võttepaikadest üldse kuuleb? „Siinkohal tuleb mängu seadus: kui „Kodus ja võõrsil“ teeb sinu tänaval või tänava läheduses võtteid, tuleb sellest kohalikke elanikke teavitada.“

Ei eristanud algul näitlejaid meeskonnast

Liikluskorraldajate aeg möödub peamiselt koos põhivõttegrupiga, kaamera-, heli- ja valgusmeeskonnaga. „Näitlejatel on oma graafik, aga kui tekivad pausid, siis ikka trehvame üksteisega. Harjutame emotsioone, sõnu, liikumist. Näitlejad on kõik väga fännisõbralikud, aga ka professionaalsed.

Minu üks lemmikuid on kindlasti Jake Ryan, kes kehastab John Doed ja on tuntud ka filmist „Suur Gatsby". Ta on võttemeeskonnaga suhtlemisel üks sotsiaalsemaid näitlejaid,“ toob Birgit välja ning lisab, et võttele saabudes Ryan alati lehvitab või lööb patsi. „Väga muhe on ka George Mason. Temaga koos tegin oma viimatise võttepäeva.“

Kui liikluskorralduses on parasjagu paus, saab koos lavastajatega monitorilt valmivaid kaadreid piiluda. „Seega oleme kogu aeg ninapidi koos.“ Birgit räägib, et näitlejate tööd on põnev jälgida. „Näiteks mõne terviserikke viis-kuus korda usutavalt kaamera ees läbi mängimine võib kaadritaguselt päris naljakaks osutuda.“

Kui 1988. aastast siiani vastu pidanud hittsari 1994. aastal ETV ekraanile jõudis, oli Birgit alles viieseks saav jõmpsikas. „Mu pere jälgis sarja huviga, aga mina ei saanud ühestki sõnast aru. Palusin isa, et ta mulle subtiitreid loeks, kuid mingi hetk ta väsis ja mul ei jäänudki muud üle kui lugema õppida, et koos perega sarja vaadata.“

Nüüdseks pole Birgit ammu seebiooperit jälginud. „Kui tööle asusin, ei suutnud ma eristada näitlejaid meeskonnast. Ka Alf ehk Ray Meagher tundus nii väike ja oma. Ja sellised nad tegelikult ongi – tavalised inimesed nagu meie,“ nendib ta.

Birgiti vanemad suhtuvat sellesse töösse nagu mis tahes teisesse. „Kui katuse hoiab pea kohal ja kõhu täis, siis on ju hästi,“ muigab ta. „Samas kujutan ette, et vanaema oleks kindlasti liigutatud. Tema jälgis sarja „Kodus ja võõrsil“ enam-vähem elupäevade lõpuni.“ Sõbranna Eneli, kes on Birgiti tutvuskonnas seriaalile kõige andunumalt truuks jäänud, kutsus ta aga lausa võtetele kaasa elama.

„Paanikaks pole põhjust, me vaid filmime!“

Birgit on kaasa löönud ka ETVs näidatava ajaloolise draama „Koduigatsus“ juures. „Nemad on meie teine suur klient.“ Samuti on ta osalenud USA sarja „Vaprad ja ilusad“ Sydneys aset leidva osa filmimisel ning loodab, et meie televaatajateni jõuab ka Austraalia uus krimisari „Dead Lucky", mille esimene hooaeg just purki sai.

Who Dares korraldab aga liiklust ka Hollywoodi filmide võtetel, näideteks võib tuua „Wolverine'i“ (2013) ja Angelina Jolie sõjadraama „Murdumatu“ (2014). Birgit on tegutsenud ulmemäruli „Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus“ võtetel. 2013. aasta „Vaikse ookeani võitluse“ järge, mille peaosades Clint Eastwoodi poeg Scott Eastwood ja „Star Warsi“ täht John Boyega, näeb meie kinodes märtsikuust.

Selle filmi võtetelt jäi talle enim meelde massistseen Sydney ooperimaja juures, kus sadakond taustanäitlejat pidid suure koletise eest paanikaga põgenema.

„Olime ala aedikutega sisse piiranud. Igal pool nurgapealsetel olid väljas sildid, et toimuvad filmivõtted ning täname ebamugavuste tekkimisel kõiki kannatlikkuse ja mõistvuse eest. Paraku inimesed kas ei näe või ei saa aru, kindlasti leidub ka neid, kes ei räägi keelt. Nad ilmuvad uudistama, näevad suure kisaga ooperimaja poolt tulevat massi ning siis saabub sinu ülesanne kõigile kohalviibijaile uuesti ja uuesti selgitada: „Kõik on hästi. Me kõigest filmime. Paanikaks pole põhjust. Ei pea kutsuma politseid. Nende inimestega on tegelikult kõik korras.“ Ja siis hakkan sujuvalt rääkima filmist, et mis-kes-kus ja „Ei, ühtegi staari pole täna siin“,“ meenutab Birgit.

„Meie kevadsuvi on töine. Kui kohalik produktsioon lõpetab, siis välismaine tuleb sisse. Väga palju on ka muid sündmusi. Võib öelda, et kus vähegi kunsti ja kultuuri, seal ka meie,“ tõdeb ta. „Mõni vaba päev õnnestub nende vahele pikkida, kuid mida lähemale suvele, seda vähemaks neid jääma hakkab.“ Samal ajal, kui meil räägitakse esimese lume ootusest, ongi Austraalias suvi algamas.

Maakera kuklapoolel elamise juures naudib Birgit seda, et sealsed inimesed on meeldivad ja avatud. „Nendega on lihtne kontakti saada ja see teeb minu töö üsna lihtsaks.“ Kauaks ta sinna jääb, ei tea ta öelda. „Tegelikult tahaks juba koju emmele-issile lähemale. Kodu on ikka Eestis.“

Pahased remargid liikluskorraldajale: „Ma ei vaata telekat!“, „Olen maksumaksja!“, „Tahan kaevata!“

Muidugi tuleb ette sedagi, et autojuhid eiravad Birgiti ja teiste liikluskorraldajate maha pandud märke ja kätega vehkimist. „Eriti võttepaikades, mille juures pole esialgu tegevust näha. Kui ehitusplatsidel on näha suuri masinaid edasi-tagasi voorimas, siis filmivõtetel on tihti vaid paar inimest ja kaamera tee peal. Ülejäänud tehnika on ju tee ääres või kusagil võsas.

Küsimuse „Miks ma siis ei tohi läbi sõita?“ puhul aitab üldiselt hea suhtlusoskus. Kui inimesele rahulikult seletada, mis parasjagu toimub ning miks on nii oluline tee sulgeda või teda paariks minutiks peatada, siis pole probleemi. Visatakse nalja ja küsitakse, kas on võimalik taustanäitlejaks tulla,“ räägib Birgit.

„Kui aga inimesel on tõesti olnud väga raske päev ja tundub, et terve maailm tema vastu, ning ta siiski otsustab keelukohtadest läbi minna või märguandeid eirata, siis anname politseile tema numbrimärgi. Üldjuhul mainime seda eelnevalt ka inimesele endale, et tekiks väiksem isu patustada.“

Birgit toob välja ka mõningad lemmikfraasid liiklejailt, kes saavad pahaseks, kui neil ei õnnestu võtteplatsilt läbi sõita: „Ma ei vaata telekat“; „Ma olen maksumaksja“; „Kas linnavalitsus teab, et te siin olete?“; „Ma olen 20 aastat siin elanud ja alati siitkaudu käinud“; „Miks keegi mulle ei öelnud, et te siin olete?“; „Tahan teie peale kaevata!“