ÕHTULEHE VIDEO | Katrin Karisma: Hollywoodis ilmselt peavadki naised lavastajatega magama, Eestis küll mitte (85)

Ahistamine, mida Katrin (70) mainib, on aktuaalne teema. Näib, et peaaegu igal naisel on rääkida sellega seoses oma lugu. Tõuke valusa probleemi arutamiseks maailma ajakirjanduses andis hiljuti see, kui abikaasa kõrvalt kaksikelu elanud Hollywoodi filmimogul Harvey Weinstein sai seksuaalse ahistamise süüdistuse. Weinstein olevat ahistanud kümneid näitlejannasid ja mõnda neist lausa vägistanud. Ohvrite seas on ka diivasid, nagu Gwyneth Paltrow, Angelina Jolie ja Ashley Judd. Kas Eesti teatri- ja filmimaastikul on samuti seksuaalset ahistamist: selleks, et saada hea roll, tulebki lavastaja või režissööriga voodisse pugeda?

„Mina pole pidanud kellegagi magama, et mõnd rolli saada,“ kinnitab Katrin. „Ainuke asi, mis ma kunagi tahtsin, oli „Don Quijote La Manchast", kus tahtsin peaosatäitja rolli. Ma läksin ja küsisin seda otse lavastaja Sulev Nõmmikult. Isegi musitama ei pidanud teda. Saingi pearolli. Hollywoodis ilmselt peavadki naised lavastajatega magama, Eestis küll mitte.“

Seda, mida tähendab diivaks olemine Eestis, selgitas näitleja, laulja, endine poliitik, kolme lapse ema ja kuue lapselapse vanaema Katrin Karisma lähemalt hommikusöögil bravuuritar Anu Saagimiga.

Katrin, sina hommikuks šampanjat ei joogi, nagu eeldaks diivalt?

Ei joo jah, ainult vett joon. Šampanjat joon õhtuti, kui ma väga rõõmus olen.

Kas sina oled seda sorti diiva, kes läheb hilja magama ja ärkab ka hilja?

Ei. Mina olen hommikuinimene. Tõusen umbes kaheksa paiku ja tead, ma ei lähegi iga öö magama ühe-kahe paiku nagu suurtelt diivadelt eeldatakse. Etenduste õhtud on loomulikult erandid, aga muidu poen voodisse juba pool kaksteist.

Käisin minagi sinu juubelietendusel „Hollywoodi filmitähed“ ja pidin üllatusest pikali kukkuma. Helgi Sallo on terve etenduse laval uhketes kostüümides ja perfektses meigis ja sina Katrin... Sa nägid välja kohutav! Sa nägid välja veel hullem, kui mina peale ränka pidu. Sul polnud juukseidki peas!

Jah, mul oli peas võrk. 

Ja mitte ainult, sul oli ka nägu plassiks võõbatud ja sa olid sa padualkohoolik. 

Ja nikotiinik ka. Ahelsuitsetaja.

Just nii. Aga etendus etenduseks, see on arusaadav, et sul oli taoline roll ja sa sukeldusid sellesse tõepoolset ihu ja hingega. Mis mind hämmastas, oli hoopis see, et pärast etendust (tegu oli  juubelietendusega), kui sinu sõbrad ja kolleegid sind õnnitlema tulid, sa ei tormanud garderoobi riideid vahetama, vaid võtsid õnnitlusi vastu karakterina, keda olid just laval kehastanud, ehk siis totaalse tuustina hommikumantlis. Kas sul häbi polnud?

Ma ei saaks nüüd öelda, et ma poleks oma välimust põdenud tol õhtul, aga eks rolle on ju igasuguseid. Bette Davis, keda mina kehastasin, tal oligi selline komme, et ta mökerdas ennast koledaks. Diiva ütles, et see on tema tõeline pale. Meie siis Helgiga otsustasime ka sellise rollijaotuse teha, et tema on kogu aeg ilus ja mina kontrastiks hästi kole. Ja seda rolli ma kindlasti kohe ei põe.

Aga miks ma pärast etendust riideid ei vahetanud ja sama jubedalt õnnitlusi hakkasin vastu võtma... No kuidas ma lasen oma kallitel külalistel siis oodata seni, kuni ma ennast sättima hakkan. Milleks? Kas see on seda väärt? Tempo oli üles kruvitud ja kõik läks ühe hooga edasi. Ja minu arvates oli see täiesti okei!

Inimesed on tänapäeval tervemad ja elujõulisemad, kui kunagi varem. Kas sinu 100 aasta juubelietendus ka tuleb?

Ei oska ette arvata. Ei tea, kas rahvas üldse tahab mind nii kaua näha. Õnneks siiamaani olen aru saanud, et ikka tahab. 

Tõepoolest, Katrin, sa kalpsad laval ringi nagu noor sälg. Sinu vanuseks võiks vabalt pakkuda 57.

Kelner, tooge Saagimile šampanjat, mina maksan!

Tänapäeval pole vanus oluline, oled sa minuga nõus?

Räägin sulle ühe loo, Anuke, sina söö niikaua. Teen „Terviseraadiot“, kus hiljuti intervjueerisin tuntud ilukirurgi Peep Preed. Lugu oli selles, et üks 85aastane proua oli tema juurde tulnud ja palunud endale iluoperatsiooni. Daam polnud varem ühtegi iluprotseduuri teinud. Dr Pree küsis daamilt, kas ta on ikka selles iluoperatsioonis päris kindel. Proua ütles, et muidugi on, sest ta tahab iseendale kingituse teha. Mõtle, kui ilus! 

Ei tea, kas proua oli miljoni võitnud? Iluprotseduurid pole odav lõbu!

No seda ma ei tea! Aga miks mitte teha endale ükskõik mis vanuses selline imeline kingitus. Iga naine tahab ju ilus olla.

Aga sina? Kas sina kasutad ilukirurgi abi? 

Ma veel ei ole kasutanud. Peep Preed tunnen ma hästi, aga tema noa all ma veel käinud ei ole. Aga igal naisel võiks olla oma ihuarst, hambaarst ja advokaat ka kindlasti.

Kas Peep Pree pole sind vastuvõtule kutsunud?

Ei. Ta teab seda väga hästi, et iga naine, kes tahab, tuleb ise tema vastuvõtule. 

Aga räägi pisut ka oma raadiotööst. Mis raadios ja millist saadet sa teed?

See on terviseraadio.ee ja kuulata saab seda netist, Tre Raadiost ja Ring FMist. Salvestasin just 60. saate. Iga nädal räägin seal sellest, mis rahvast huvitab, sest see on sõltumatu raadio. Räägin seal nii kristallidest kui ka teaduspõhisest meditsiinist. Minule on see tohutult huvitav, sest mulle meeldivad targad inimesed. Saan ka ise seda saadet tehes targemaks, aga eks suren lõpuks ikka lollina.

Eestlased on viimasel ajal pööranud nii nõia- kui ka kristalliusku. Kuidas on lood sinuga?

Mina pean uskuma ikka iseendasse, pole midagi teha. Ise tuleb hakkama saada ja mitte kellegi najal püsti püsida. Isegi ennustaja juures pole ma käinud. Ainult sõbrannad panevad mulle vahetevahel kaarte. Aga see on rohkem selline naistevärk.

Katrin, sinust on ilmunud ka elulooraamat. Seda aitas kirjutada Elis Aunaste ja sellest on juba päris jupp aega möödas. Olid sa selles raamatus aus?

Ikka olin. Aga ega ma ei tahtnud esialgu üldse, et minust taoline raamat ilmuks. Minu arvates kirjutatakse elulooraamatuid ikka eakatest inimestest. Aga Elis Aunaste ja Marii Karell käisid hirmsasti peale ja... No ja sel ajal oli mul ka suur elumuutus. Läksin Kloogaranda elama ja hakkasin maja ehitama ja...

Kas see oli aeg, kui sa Tõnu Kilgasest lahku läksid?

Jah. See oli raske aeg. Suurte muutuste aeg. Siis ma kolisingi Kloogale elama.

Aga siis juhtus mõne aja möödudes midagi väga kummalist. Tartus toimus suur vabariigi aastapäeva vastuvõtt ja sina ilmusid sinna oma vana peikaga, kellest olid mõni aeg tagasi suure valuga lahku läinud?

Aga mis ma siis tegema pidin? Mina helistasin talle ja küsisin, kas ta ei tahaks minuga presidendiballile tulla. Ja ta oli nõus. See on sama, mis lavalkäimine. See on nagu etendus. Me tunnetame ju teineteist nii hästi, oleme ju nii palju koos laval olnud. Teised ütlesid ka, et davai, tehke ära! Ja me saime väga ilusasti hakkama. Me isegi ei koperdanud seal.  

Kas see teie suhet pisut üles ei soojendanud?

Ei. Aga me saame suurepäraselt omavahel ka praegu läbi. 

Käite külas teineteisel?

Ei. Aga helistame vahetevahel ja Tõnu käis ka minu juubelil ja me tantsisime koos ja...

Kui lihtne või keeruline on oma eksidega läbi saada?

Mul on lihtne, sest nad kõik on mulle väga palju head andnud ja ka head teinud. Mulle ei meeldi vanu halbu asju meeles pidada. See laastaks ju mind ja laastaks ka minu eksi ning mõjuks väga laastavalt lastele. Seda pole ju vaja. Mida see annaks mulle? Mina olen alati olnud veendumusel, et kui lahku minnakse, siis on mõlemad süüdi. Ja kui juba lahku minnakse, siis tuleb leida võimalus, et mõlemad saaks rahulikult edasi minna. Edasi tuleb ju elada! Lapsed tuleb ju üles kasvatada!

Kas eksisteerib üldse igavest armastust?

Armastus on ju tunne, mida kõik inimesed igatsevad ja tahaksid igavesti tunda ning jagada. Aga armastusega on juba kahjuks nii, et see pole kunagi igavene. Loomulikult, kellel see on olemas ja kes suudab seda hoida, siis see on lotovõit. Aga mina leian küll, et armastus käib tsüklite kaupa.

Kuidas vananemise ees mitte hirmu tunda? Kas sina tunned hirmu?

No mis hirmu siin tunda. Kõik, mis tuleb, tuleb nagunii. Aga see aeg, mis sul on antud elada, tuleb võimalikult hästi ära elada. Tuleb olla uudishimulik ja tuleb tegutseda. 

Vananemist peetakse meie ühiskonnas tabuks, kas pole?

See on meie ühiskonnas tõepoolest nii, aga Aasias näiteks lähenetakse vananemisele filosoofiliselt ja leitakse, et vana on ilus ning seda tänu just elukogemusele. Meie ühiskonnas on nooruse kultus. Aga küll see ka ükskord mööda läheb. Kõik noored, kes seda kultust veavad, saavad ju ka ükskord vanaks. Nii lihtne see ongi.

Ma mäletan, kui ma lavakunstikateedrisse sisse astusin, olin siis 18. Ma läksin mööda Luise tänavat ja kaks poissi mängisid lumesõda. Ja siis üks poiss tahtis teist lumepalliga visata, aga see ütles, et las see vanamoor läheb mööda, siis mängime edasi. Ei olnud valus, lihtsalt naljakas. Ma olin juba 18aastaselt vanamoor. Hiljem mõtlesin, et ka operetis saab olla ainult kuni 30. eluaastani, pärast seda kõnni koju. 

Kui vana sa olid, kui veel Pipi Pikksukka mängisid?

Üle 30 kindlasti. Pipi oli ju raamatus tegelikult umbes 12aastane. Aga midagi pole teha, kõike tuleb mängida. Öeldakse, et mine ja mängi, ja sa lähed.

Oled sa Pipi rollist lahti saanud?

Õnneks olen. Käisin just Kuku raadios intervjuud andmas ja mul paluti üles loetleda kõik rollid, mida mänginud olen, ja ma unustasin Pipi ära. Aga seda rolli pole mõtet alahinnata, see andis mulle väga palju. Iga roll õpetab näitlejat. 

Kuidas sa suudad mõnd rolli sadu kordi mängida? Kas see ei nürista sind? 

Mul on üks nipp. Iga kord, kui lavale lähen, mõtlen mingisuguse väikese asja välja, mida ma seekord teistmoodi teen. See paneb mind rolli rohkem süvenema, rohkem selle vastu huvi tundma. 

Aga sa võid ju niiviisi oma lavapartneri ära ehmatada, kui sa stsenaariumist kinni ei pea?

Ei ehmata. Näitlejad on laval harjunud igasuguste asjadega. Hoopis on huvitav, kui laval juhtub midagi teistmoodi. Sellepärast mulle filmitegemine ei meeldigi. Esiteks sa ei saa seda loogilises järjekorras teha, sest üks stseen on algusest, teine lõpust ja sa ei saa ka midagi ümber teha. 

Kas sul on laval ette tulnud musti auke, et tekst on peast nagu käega pühitud?

Ikka on ette tulnud. Aga selleks on olemas ka hea nipp. Sa ehitad enda jaoks sisemise redeli, mida mööda sa ronid. Muidugi, kui üks pulk vahele jääb, siis kukud maha, aga... No loogiline mõtlemine aitab hädast välja.

Kõik algab kodust. Kuidas sina oled oma lapsi kasvatanud?

Kindlasti olen vigu teinud. Kes poleks. Minu lapsed on pidanud olema väga iseseisvad. Tol ajal, kui minu elus oli põhiline laste kasvatamise aeg, siis ma töötasin kahes teatris korraga. Lisaks olid veel ka raadio ja televisioon. Lapsed kasvasid ise. Mari ja Ivo kindlasti (kolmas laps, tütar Piret, sündis aastaid hiljem – toim). Tulin öösel töölt, hommikul vara ajasin end vägisi voodist välja, keetsin putru ja samal ajal, kui nad sõid, lugesin neile ette „Viplalat". Nad mäletavad seda praeguseni jube hästi. Ja kui nad kooli läksid, siis läksin uuesti magama. Magasin tunnikese-kaks ja siis läksin proovi. Kui nad koolist tulid, siis jõudsin ka mina korraks proovist koju ja tegin neile süüa. Ja siis läksin õhtul etendusele ja kui koju jõudsin, siis nad juba magasid. Aga jube tublid lapsed olen üles kasvatanud! Piret on näitleja, Mari töötab SEBis ja Ivo on ettevõtja. Eesti naine on vahva ja saab kõigega hakkama!