Artjom Savitski tuli teist korda kapist välja (6)

Laulja Artjom Savitski oli pikka aega hädas kehva nägemisega, mis andis tunda juba koolijütsipõlves, ja artistina prille kandes lisandus ebamugavaid hetki veelgi. Nii otsustaski laulja läbi teha silmaoperatsiooni. Nüüd ei pea Artjom enam laulusõnade pärast silmi pingutama ja operatsioonist taastumine toob iga päev ilusaid nägemiselamusi juurde.

Artjom, alles sa tulid „kapist prillidega välja“, aga nüüd jõudsid hoopis otsusele minna operatsioonile. Mis toimub?

Jah, ma tõesti panin Instagrami sellise naljaka postituse, et hakkan prille kandma, kuna näen nendega hea välja. Kuna ma kõikidel esinemistel prille ei kandnud, siis keegi ei teadnudki, et mul tegelikult nägemisega mingeid probleeme on. Tegelikult olen prille kandnud alates 9. klassi lõpust, kui ma viimastest pinkidest enam ette ei näinud. Istusin siis kolmandasse pinki ja selgus, et mul on ikkagi prille vaja – ka sealt ei näinud ma üldse. Nii ma olengi kaheksa aastat prille kandnud. Samas mõtlesin juba sellest ajast peale, kui ma oma esimesed prillid sain, et tore oleks see laserprotseduur ära teha. Prillidega oli väga ebamugav, tihtipeale jäid need koju ja siis ei näinud koolis tahvli pealt midagi. See oli nii nõme ja ebamugav.

Lühinägelikuna oli keeruline hakkama saada ka näiteks laval. Kui vahel oli vaja noodist natuke spikerdada, aga prillid olid koju jäänud, siis tekkis kohe selline pinge. Teiseks tahab artist kogu aeg oma välimust natuke muuta, kui oled pidevalt prillidega laval, tüütab see rahva ära. Kuna praegu olen majanduslikult iseseisev, tahtsin selle operatsiooni endale ise võimaldada ja otsustasin, et õige aeg oleks see just nüüd ära teha.Kindlasti hoidis mind siiani tagasi ka tavaline hirm, sest teadagi on silmad inimese jaoks ilmselt ühed kõige tähtsamad organid. Siiski ei saa lasta end hirmul piirata – võtsin ennast kokku, läksin ja tegin ära.

Kas laval lauljana prillidega olla oli siis tõesti nii ebamugav? Sul on ju mõned lood päris tempokad.

Õnneks istusid prillid mul nina peal hästi, kordagi ära ei kukkunud – aga ikkagi oleks vahel tahtnud lavale ilma nendeta minna. Näiteks, kui sa pead esitama mõne uue loo vaid üks kord elus, siis ei ole alati aega sõnu pähe õppida. Samas ei taha sa ilmselgelt välja näidata, et laulad päris noodist, seega paned lehe põrandale ja ainuke viis seda lehte näha on prillide abil. Läätsesid ei ole ma kasutanud, sest ei leidnud sel mõtet, teadsin, et teen selle silmaopi ära, ja ma tegingi.

Milline on elu pärast silmaoperatsiooni?

Esimene nädal oli taastusnädal. Kuigi pärast laserprotseduuri jäid prillid mulle kohe tugevaks ja silmade ees oli natukene udune, oli see udusus natukene teistmoodi. Ma nägin ikkagi palju paremini, palju teravamalt ja detailsemalt kui enne. Taastumisperioodil on raske vaadata pigem lähedale, eriti just väikseid ekraane, telefoni ja arvutit. Nüüd aga, kui nädal on möödas ja kestab teine, läheb nägemine iga päevaga teravamaks ja igal hommikul ärgates avastan uusi detaile. Tõusen üles, vaatan aknast välja ja näen linnavaates mingeid ägedaid aknaid, uusi silte, mingeid uusi valgustusi ja detaile, mida varem pole kunagi märganud. See on nii huvitav ja nii võimas tunne!

Ühesõnaga, kui hirmust üle saada, kas siis tegelikult on see kõik seda väärt?

Jah! Tegelikult ei olegi midagi karta. See laserprotseduur on täiesti valutu, natuke ebamugavustunnet võib esineda, aga toiming on väga lihtne ja kestab ainult 15 minutit. KSA Silmakeskuse arst ja õed olid ka väga-väga toredad. Ma ütleks küll, et laserprotseduuris ei olnud mitte midagi hirmutavat. Lihtsalt see taastumise nädal tuleb üle elada – aga selleski ei olnud midagi hullu. Nagu näete, siis näen ka ilma prillideta väga nägus välja.