Eesti tüdruk Nika Prokopjeva: ma poleks iial uskunud, et Ukraina talendisaatesse pääsen! (7)

„Saatetiim leidis mind Youtube’ist – nad märkasid videot, milles ma ETVs esinesin. Ütlesid, et tule proovima! Ma olen mitu aastat seda sõud jälginud ja mulle täiega meeldis see, aga ma ei osanud kunagi mõelda, et mina lähen sinna. Ma lihtsalt ei arvanud endast nii palju,“ räägib Nika, kuidas ta talendisaatesse sattus. Ühel päeval tööl olles helises aga tema telefon. „Sel päeval oli tuju juba nii halb, et oli tunne, et lihtsalt ei jõua enam. Ja siis keegi helistab mulle ja ütleb, et sain saatesse!“ räägib neiu, tunnistades, et ei suutnud esialgu kuuldut uskuda. See pole aga veel kõik: Ukraina „X-Factoriga“ samal ajal proovis Nika pääseda ka Suurbritannia talendisaatesse ja täpselt samal päeval saadeti naisele sealtki teade edasisaamise kohta. „Aga mul oli hall pass ja ma ei saanud minna. Üheksa päeva oli jäänud, et viisa teha, ent ma ei saanud ega jõudnud. Läksin siis ikkagi Ukraina saatesse.“Otsuses Ukrainasse sõita Nika ei kahelnud. Siiski tunnistab ta, et noore inimese jaoks oli see ettevõtmine juba majanduslikus mõttes üsna keeruline. „Olen noor, käin tööl ja teenin oma raha ise. Võtsin oma viimase raha ja ostsin piletid. Muidugi polnud mul õrna aimugi, mida ma seal Ukrainas teen. Ja mida ma siis teen, kui tagasi koju jõuan? Aga sellel hetkel oli mulle seda vaja,“ ütleb ta. 

„See oli nii pingeline!“

Võõrasse linna jõudmine algas paraja segadusega. Õnneks oli sel korral temaga Kiievis kaasas hea sõbranna. „Ei tea ju, kuhu minna ja mida teha! Pole ju sellises mastaapses sõus ka kunagi käinud. Kui inimesed jõuavad lennujaama, siis nad tavaliselt teavad täpselt, mida nad peavad tegema ja kuhu minema. Meil oli nii, et alles Kiievi lennujaamas mõtlesime, mis edasi saab. Oli vaja saada internetti ja vaadata, kus meie hotell asub,“ räägib ta, et Ukrainasse jõudes oli närv päris pingul. Kui saate filmimiseks läks, pidi Nika koos teiste tuhandete staariks pürgijatega ootama tunde žürii ette minekut. „See oli nii pingeline! Mulle ei meeldi üldse oodata. Ma esinesin veel viimasena ka,“ naerab ta. Ukraina superstaarisaates on hoomamatult palju osalejaid, meie kodumaise saatega „Eesti otsib superstaari“ ei saa seda isegi võrrelda. „Seal on tuhandeid, kes saadavad oma linke ja tahavad saatesse pääseda. See on Ukraina kõige suurem telesõu. Kõik, isegi vanaemad, vaatavad ja tulevad saali plaksutama.“ Suur konkurents tekitas mõistagi pinget. Teisel korral Ukrainasse lennates ei osanud tüdruk veel tagasisõidupiletit osta, sest ei teadnud, millal on tema kord koju naasta. Kolmandasse vooru aga Nika kahjuks ei pääsenud. „Minu tunded olid saate järel 50/50. Olin ühtpidi õnnelik, et sain niigi kaugele ja võimaluse end näidata. Teisalt tundus see kõik nii kahtlane. Mind saadeti samuti minema vastu ööd nagu eelnevalt teisigi. Kell oli juba üksteist õhtul ja meid lihtsalt viidi bussijaama. Mind see bussijaam ei aidanud, jõudsin sinna ja seisin seal oma kohvriga. Polnud raha ega midagi – pangakaardil oli umbes 20 eurot.“Nikal vedas, sest samast voorust langes välja ka kaks tema tuttavat, kes tüdrukuga ühendust võtsid ja uurisid, kus ta asub. Õnneks elasid nad seal lähedal. Üsna pea aitasid kodused broneerida talle ka kojusõidupileti.Nika tunnistab, et koju saabudes kimbutas tema hinge mõnda aega ärevustunne: ühtpidi on tüdruk saavutatu üle õnnelik, teistpidi on tal kahju, et ei saanud talendisaates tõestada, milleks ta veel suuteline on. „Saates oleneb väga palju sellest, mis laulud sulle laulda antakse ja mis taust inimesel on. See pole nii, et keegi tuleb ja vaatab, milline sa päriselt oled ja mis muusikat teed. Põhjus, miks ma jõudsin 20 hulka ja edasi enam ei saanud, oligi ilmselt selles, et pakkusid mulle igasugu laule, mis minu häälele ei sobinud,“ räägib ta. 

Unistas näitlejaametist

Enda valitud laulu said osalejad esitada vaid esimeses voorus, kus Nika esitas poplaulja Sia hitti „Chandelier“. Nõnda juhtuski, et ta pidi esitama üht vene laulu, mis talle ei sobinud ega meeldinud. „Sa ei saa laulda ilusti, kui sulle laul ei meeldi,“ nendib ta. „Sain aru, et artist on inimene, kes ei pea oskama kõike laulda. Ta peaks oskama laulda muusikat, mida ta ise teeb. Taustalauljad peaksid oskama laulda kõike, ent soololauljad on igaüks omamoodi.“Nika on pärit Kundast. Kuuendas klassis kolis ta oma perega Tallinnasse. Pealinna jõudes hakkas tüdrukut lähemalt huvitama näitlemine ja teatris toimuv. „Teater oli minu jaoks elu,“ ütleb ta. Muide, Nika on kuulunud ka Vene teatri ridadesse, pärast keskkooli lõpetamist oli neiul kindel eesmärk sõita Venemaale teatrikooli näitlejaharidust omandama ja võimalus selleks ka avanes – ta sai mainekasse kooli sisse. „Jõudsin sinna. Oli esimene päev. Pakkisin oma asjad lahti. Istusin maha ja mõtlesin. Võtsin oma asjad ja sõitsin tagasi koju. Ma ei tea, mis see oli, ent midagi läks valesti. Ma olen selline inimene, et kui midagi on valesti, ma tulen ära,“ räägib ta. Teatrikooli saamiseks nägi Nika kõvasti vaeva. „Õppisin kõik luuletused pähe ja sain isegi riigilt toetust. Ema ka ütles mulle, et mida sa teed. Aga midagi lihtsalt läks valesti ja ma ei saanud sinna jääda,“ räägib ta. Otsust kooli mitte minna ta ei kahetse. „Sellest on möödas poolteist aastat ja selle ajaga olen ma jõudnud Ukraina talendisaatesse, võitnud „Voice of Balticu“ ning kirjutanud valmis oma albumi. Kui oleksin neljaks aastaks kooli läinud, oleks minu elus ainult näitlemine,“ räägib ta. 

Tulevikku näeb vaid muusikuna

Enda tulevikku näeb neiu ainult laulja ja laulukirjutajana. Praegu tahab ta end kodumaisele publikule rohkem tutvustada. „Kui jõudsin Ukrainast tagasi, mõtlesin, et kodu võiks olla koht, mis mind kindlasti kogu aeg ootab. Ja Eestis ongi minu kodu. Imelik on see, et keegi ei tea mind siin veel! Mind teatakse välismaal, ent kodused mind ei tea. Aga kui tahad maailma vallutada, tuleb esmalt vallutada oma riik ja kodu. Hakkasin pihta Venemaa publikust ja tahan end nüüd siingi näidata. Kindlasti võiks mu seljataga olla ikka Eesti!“Nika töötab praeguseks juba peaaegu aasta jagu Tallinna lennujaamas julgestustöötajana. Tema igapäevatöö on reisijate ohutuse tagamine. Nii mõnigi reisija on tööpostil oleva superstaari ka ära tundnud ja temaga juttu teinud. „Viimasel ajal on üsna tihti tuldud küsima, millal mul järgmine esinemine on. Arvan, et kui oleksin praegu Ukrainas, siis ma ei saaks seal rahulikult kõndidagi. Seal olen ikka kuulsam kui siin,“ ütleb ta. Sellest, et ta praegu Ukrainas edu kogeda ei saa, pole tal aga põrmugi kahju. „Võib-olla üheks-kaheks päevaks võiks sinna tagasi minna ja vaadata, kuidas mu saateskäik toimis. Aga ma pole selline, kes teeks muusikat, et olla staar ja anda igal nurgal autogramme. Ainus, mida tahan, on teha muusikat hästi ja sellest ühel päeval ka ära elada. Tahaksin teostada kõik oma suured ideed ja teha midagi ilusat. Ma ei taha olla see, kes on kogu aeg mingi suur kuulsus ja sellele ainult rõhubki. Ma ei võta muusikat niimoodi! Minu jaoks on looming ikkagi midagi palju tähtsamat,“ lausub ta.

Lendudele püütakse võtta nii labidaid kui ka padruneid

Nika töö lennujaama julgestustöötajana on tema sõnul väga huvitav, ent millalgi tuleb lihtsalt edasi liikuda. Mida veidrat inimesed siis ikkagi oma kohvrites kaasas kannavad? „Oeh, sa ei taha teada!“ naerab Nika. Tema sõnul pole paljudel reisijatel aimugi, mis neil koti põhjas on. „Labidaid kantakse kotis näiteks. Mõned võtavad tühjad padrunikestad suveniirideks kaasa, ent neid ei tohi kindlasti kaasa võtta. Mõnikord on nii, et kui leiame reisija käsipagasist midagi keelatut, siis ta väidab, et ta on 20 aastat lennanud nii, et tal on näiteks suur šampoonipudel kotis. Siis tekib küll tunne, kus ta küll kõik need 20 aastat enda arvates lennanud on?“Kõige naljakam on tema sõnul see, et paljud arvavad tõsimeeli, et saavad oma vedelikuanumad fooliumisse mässides probleemideta üle piiri smugeldada. „Kui teed koti lahti ja juhid tähelepanu, et seal on vedelikud, siis öeldakse, et ei ole. Mõni topib vedelikke jalanõude sisse ja arvab, et me sealt ei näe. Võib-olla kunagi vanade aparaatidega see toimis, nüüd küll mitte,“ ütleb ta.