GALERII | Ain Mäeots: „Mul tekkis tunne, et ma armusin teisse kõigisse ära!“ (7)

Vaatemängulise ja filmiliku armastusloo „Beatrice“ tegevus leiab aset mõnekümne aasta pärast. Laval on tõeline tulevikumuusika. On noored inimesed, kes armuvad, loovad pere ja püüavad oma ainukest elu elada võimalikult hästi ja õnnelikult. Traagiline sündmus paiskab nende õnneliku elu segi, ent tulevikumaailmas leidub ka sellele olukorrale lahendus. Üsnagi rabav lahendus, mille peale isegi halvimates unenägudes ei tuleks.

Et see lavalugu sai źanrimääratluseks „tulevikuromanss“ tulenes tõigast, et tegijad püüdsid iga hinna eest vältida sõna „ulme“. Liiatigi pole Mäeotsa sõnul tegu ulmekaga, vaid tavaliste inimeste looga. Tõsi, väga ebatavalise ja ehmatava looga. Kõige paremas mõttes.

„Sain eile aru, et „Beatrice“ on vist natuke hullumeelne projekt,“ muigab Mäeots lavaloo kohta, mis on nii sisuliselt kui ka lavastuslikult ülikeerukas. Rääkimata sellest, et kohati tundub „Beatrice“ olevat hoopis film, mitte teatrilavastus. „Ma olen suur filmi- ja ulmesõber. Ammu-ammu olen mõelnud, et tahaks teha teatri vahenditega mingit sellist asja, et see tunduks kohati nagu film. Tahtsin segada teatrit ja filmi. „Beatrice“ on üks väike katse.“

Lavastus, mida Mäeots tagasihoidlikult väikeseks katseks nimetab, ei paista kaugelt mitte väike. Säärast tehnika- ja videomöllu, mida „Beatrice“ presenteerib, pole Vanemuise laval seni nähtud. Ka teksti loomine koos Siret Campbelliga võttis oma aja. „Paar aastat,“ poetab Mäeots napilt. „Sel kevadtalvel Siret kirjutas, saatis mulle, kohtusime, vaidlesime kirglikult. Juhtus ka niimoodi, et mina surusin talle oma variante peale, tema põtkis algul vastu, kuid pärast hakkasid need talle meeldima ja ta kirjutas need valmis, aga mina olin selleks ajaks nendest loobunud. Lõpuks pidi tema hakkama mulle tõestama, et minu pakutud variant on väga hea. Selline kaera-jaan käis meil. Aga see oli väga vajalik.“

Selleks ajaks, kui lavastusega proove alustati, olid sisulised asjad selgeks vaieldud. Pöörane tekst liikus edasi sama pöörastesse proovidesse. „Terve meie esimese lavaproovi ajal lendas laval ringi kirju liblikas,“ räägib Mäeots. „Eile, kontrolletenduse ajal lendas see kirju liblikas jälle ringi. Proźektorikiirtes. Ma ei uskunud oma silmi. Selline asi juhtub kord elus. Aitäh liblikale, aitäh kõigile.“

Lavastuse videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor on Emer Värk, lavastuse kunstnikutöö on teinud Maarja Meeru, originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres, valguskunstnik Meelis Lusmägi, liikumisjuht Britt Kõrsmaa. Mängivad Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Liina Tennosaar, Karol Kuntsel, Silver Kaljula ja Nora Ann Lunge või Eliise Mustkivi.